Kuude kaupa: Lauri Laats

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja rahandusminister Jürgen Ligi, kelle suhtumist ja käitumist kritiseeritakse teravalt ja isiklikult. Kriitika on suunatud nii poliitikale (automaksu ebaõnnestumine, analüüsi puudumine) kui ka ministri tegevusele (kolleegide ja ajakirjanike noomimine, saalist lahkumine). Kompromissi võimalust ei pakuta, vaid nõutakse olemasoleva maksupoliitika muutmist.

Opositsiooniline positsioon on selgelt kriitiline koalitsiooni ja valitsuse suhtes, keskendudes poliitiliste otsuste mõju kriitilisele hindamisele ning vastutuse nõudmisele (nt umbusaldusministeerija suhtes). Ründav toon suunab tähelepanu maksupoliitika, regionaalpoliitika ja sotsiaalsete teenuste kvaliteedile. Koalitsioonile suunatud kriitika on tihe ning kompromissi otsitakse, kuid sageli on tahetud tugevalt vastust nõuda.

Põhirõhk on tugeva opositsiooni väljendamisel valitsuse otsuste suhtes. Kritik on suunatud maksutõusude, tarbimismaksude ja rohepoliitika osas, ning läbiv kriitika keskne teema on elanike toimetulek ja inflatsioon. Üksikisiku- ja peretoetuste kärpimised ning automaksu rakendamine on esile toodud kui puudulikud või eksitavad meetmed; ka eluslooduslike otsuste ja riigivalitsemise usaldus on rõhutatud. Tihti on tungiv kutsuda koalitsioonikaaslastes sõlmitud kokkulepete ümberhindmise ja vastuvõetavate kompromisside leidmise vajadust.

Väga kriitiline valitsuse ja koalitsiooni suhtes: süüdistab halba läbipaistvust, valitsuse mandaadi puudumist ning piiranguid liitlaste suhtluses. Suur osa retoorikast on suunatud alternatiivide pakutavate lahenduste (rahva referendum, ENMAK-i muudatused, majanduspoliitika radikaalne lähend) esiletõstmisele.

Tugev opositsioon koalitsioonile: ründab valitsuse energiasektori juhtimist, maksu- ja e-valimiste poliitikat; rõhutab usaldus- ja jätkusuutlikkuse puudumist ning nõuab reforme ja läbipaistvust; taotleb koalitsioonist sõltumatut uurimist ja demokraatlikke kokkuleppeid.

Kui positsioon on tugevalt vastanduv valitsusele ja koalitsioonile, keskendutakse poliitilise kultuuri ja demokraatia puudustele; kriitika on peamiselt poliitiliste otsuste ja menetluste suhtes ning kutsutakse kõlalises osas tagasiastumisele ning erakorralistele valimistele. Võimukandjatele süüdistatakse mitte ainult poliitilist käitumist, vaid ka sisulist ebaõigluse ja demokraatia alusstruktuuride lõhkumist. Taotlused ei ole kompromissivõimaluste välistavad; pigem on need tugeva vastuhaku ja muutmise vaimus.

Kõige tugevam kriitika on suunatud koalitsioonile ja peaministrile: usaldushäire, maksete ja energiapoliitika vastu, ning püüdlus luua avalik surve umbusalduse ja erakorraliste valimiste kaudu. Mõnede arvamuste puhul rõhutatakse „vastuolus koalitsiooni otsustega” ning on tehtud otsene nõue komisjonide, analüüside ja alternatiivsete lahenduste esitlemiseks. Attakkiivsetoon on tugev, kuid kaasatakse ka mõtteid kompromissi ja dialoogi teed.

Väga kriitiline koalitsiooni suhtes: süüdistused läbipaistmatuses, ebamõistlike maksutõusude ja eelarve halbade otsuste eest; sageli isiklikult suunatud retoorikana koalitsiooni liikmetele (Eesti 200, Sotsid, Reformierakond). Toimub tugev opositsiooniline retoorika, mille eesmärk on valitsuse ning ministrite vastutuse ja aususe tõstmine; koostöö kutsutakse üles, kuid suur osa konflikti on poliitilisel tasandil äge ja vastasseisuline.