Täiskogu istungite kaupa: Lauri Laats

Kriitiline valitsuse maksupoliitika suhtes (nimetab äsja tehtud maksutõuse “maksufestivali” ning rõhutas, et see on tegelikult maksupõrgu) ja püüdlus muuta autode maksustamist peredele soodsamaks (automaksu nullmääras). Vägivaldse vastuvõtmise asemel eelistab selget ja õiglase mehhanismi ning rõhutab vajadust lihtsustada karistusi/rahatrahve Euroopa direktiivide kontekstis. Kõneleja on vastu ebaefektiivsetele maksukulude jaotustele ning rõhutab vajadust praktiliste ja mõõdetavate tulemustega otsuste tegemiseks.

Piisavalt andmeid vastase positsiooni kindlaksmääramiseks.

Opponentsus on suunatud ministri tegevusele ja otsuste mehhanismidele; rõhutatakse vajadust hinnanguid ja turu tagasisidet läbi vaadata ning kontrolli suurendada. Intensiivsus on kriitiline, keskendudes läbipaistvusele ja vastutusele, ilma suggestsiooni kompromissidele konkreetselt välja öelda.

Aluseks on automaksu vastane ja koalitsiooni poliitikaga ühendatud vastuhakk; kriitika keskmes on maksusüsteemi ebaõiglus, majanduse ja perede koormamine ning valitsuse intellektuaalne ja poliittehnoloogiline värv; rõhutatakse oma fraktsiooni soovi peatada või tagasi pöörata automaksu ja tunnistada valitsuse eksimusi.

Peamine vastane on valitsus ja konkreetselt kliima- või ministrikandidaadid; kriitika keskmes on õiguslik ja moraalne vastutus rahastamise üle ning kriitikaga kaasneb nõue selgitustele ja võimalikele järelevalvetoimingutele. Kujundab tugeva, isikustatud süüdistuse tonaalsuse, kuid avaneb kontrollile ja aruandlusele.

Peamised kriitikud on valitsus ja selle ministrid ning üksikute oppositioni esindajad (nt Läänemets, Ligi) — kriitika on selgelt poliitiline ja toimib sügavalt isiklike süüdistustena („läbipaistmatu”, „arusaamatu” eelarve). Intensiivne ja kindel oppositionaalne retoorika; kokkuleppe võimalust ei välistata, kuid kompromissi otsuslikkus on vältimatu.

Peamised kriitikud on Reformierakond ja kontrollgrupid, keda süüdistatakse poliitilise mängu ja otsuste edasilükkamises; kritikaga seotakse varasemad valitsus- ja koalitsioonide nihked (nt 2022) ning Euroopa Komisjoni raha kasutamise viimane edasiliikumine. Kritika on eesmärgipärane (poliitiline ja protseduuriline), rõhutades “õige” juhendamise asemel poliitilise vastutuse puudumist. Intensiivsus on mõõduka kuni tugeva kriitika tasemel, kuid otsest kompromissi välistust ei loe siiski välja kui peamist stiili.

Rõhutab koalitsiooni ministrite teadmiste puudulikkust ja eelarve läbipaistmatust; esitab tugevat kriitikat koalitsiooni suunas. Taustal on soov muuta eelarve haldamist läbi selgete reeglite. Kompromiss on esitatud tagasihoidlikult ning tähelepanu keskmes on parandused, mitte jätkuv status quo.

Põhirivis kritiseeritakse valitsuse otsuseid: notaritasude tõus, rohelise energiapoliitika mõju ja energiaturu otsused, mis kõigutavad majandust. Rõhutatakse valitsuse vastutust ning kriitika on tugev, mitte isiklik ja otsitakse konstruktiivseid lahendusi.