Täiskogu istungite kaupa: Lauri Laats

Põhikirjeldus on tugev vastuseis praegusele koalitsioonile ja eelarvele; süüdistab makseraskuste ja hinnatõusude tekitamises koalitsiooni poliitika, eriti tarbimismaksudest. Kaitseb madalama kaste ja baasvajaduste rahuldamist ning rõhutab, et rikkamad võidavad ning vaesemad kannatavad. Intensiivne kriitika, kuid sõnastus on kasuliku alternatiivi otsingu ja demograafilise kriisi mõistmise kaudu.

Kriitiline Rail Balticu projekti rahastuse ning keskkonnamõjude suhtes; kritiseerib seniseid otsuseid ja hüljatud uuringuid ning rõhutab vajadust peatada või ümber hinnata, kui puudub tugeva äriplaan. Võrdleb rohelise kiri ja tegeliku tegutsemise vahelist “rohepesu” ning on kriitiline rohelistest ja osadest erakondadest. Mitteavaldatav täielik vastuseis, kuid tugevalt vastandav juriidilisele ja majanduslikule plaanile.

Peamine vastand on valitsuse senine lähenemine demograafiliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel; kriitika kõneleja poolt on selgelt olemas, kui meetmed ei toimi; rõhutab vajadust muudatuste ja tõhususe poole.

Kriitiline valitsuse ja juhtide suhtes; rõhutab usalduskriisi ja vajadust suurendada kontrolli ning läbipaistvust. Hõlmab nii poliitilist kui menetluslikku kriitikat ning rõhutab, et valitsuse otsused ei pruugi olla kooskõlas avaliku huvi ning regionaalsete tarbimistega. Kõrgendab vajadust vastuste ja vastutuse osas.

Kiri võrutab tugevalt opositsiooni kriitikat: süüdistab Eesti 200 ja Reformierakonda klaarimatuses ja puudulikus analüüsis seoses Keskerakonna ettepanekutega; rõhutab, et mõned vastajad tegid otsuseid ilma põhjaliku analüüsita ning kaitseb institutsioone (Eesti Pank, Finantsinspektsioon). Eeldab, et koostöö ja põhjalik arutelu on vajalik, mitte lihtsustatud vastuväited.

Põhirõhk opositsioonil on eelnõu vastu, eriti kui see mõjutab ettevõtlust ja rohepoliitika laadi. Sõnavõtudes kritiseeritakse konkreetselt seejuures toimuvaid mõtteid ja võimuiha; kriitika keskendub heakskiitvale või muutmistele suunatud seisukohtade puudumisele. Teises ja kolmandas kõnes on näha mõõdukat või neutraalset tagasitoomist, kuid üldine toon kaldub kriteeriumide ja kontrolli üle arutlemisele.

Tolmuvõitu, tihedalt vastandlik ja kriitiline. Peamine vastane on valitsus ning ministri meetmed tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna osas; esille tõstetakse eelarveringi ja kulutuste läbipaistvuse puudulikkus ning “hambutu riik” kontekstis väljendatud kahtlused. Attack on protseduuri ja allikate usaldusväärsuse ning otsuste õigeaegsuse suhtes; kompromissi ei näi olevat osutatud.

Otseselt opositsiooniline; kriitika suundub valitsuse ja koalitsiooni suunas seoses seaduste kiirustamise ning puuduliku mõjuanalüüsi ja selguseta eelnõudega. Intensiivsus on kõrge, rõhutatakse, et vastuvõetud seadused võivad olla puudulikud ja et õiguskantsler ning riigikontrolör on tähelepanekutega olulised. Kompromissivõimalused on tinglikult olemas, kuid ta rõhutab vajadust reformi ja paremast kontrollist.

Peamine vastandlik pool on valitsus ja selle maamaksu ning hariduspoliitika rakendamine; kriitika on tugev sealse keskne viie jaotuse osas (maamaksu tõstmine, kohaliku tasandi erivõimete vähendamine, vene keele õppijate koolitus). Intensiivsus on kõrge; otsene vastandumine poliitikale.

Kriitiline RAB-i tegevuse ja õiguskantsleri hinnangu suhtes; keskendub skandaali tagamaadel ning pankade rollile ja vastutusele.

Põhirünnak on koalitsiooni vastu: kriitika keskne teemadeks tervishoiu kättesaadavus, regionaalsed puudujäägid ja maksupoliitika mõju. Rõhutab ministri vastutust ja mõnikord nimetab ministri tagasiastumist mõistlikuks sammuks; on valmis jätkuvalt arutlema eelnõude üle, kuid mitte tingimata koalitsiooniga kompromisse vältimata.

Selle kõne põhiteem on tugeva opositsiooni väljendamine valitsuse rahanduspoliitikale. Distsiplineeritult kriitiline suhtumine maksude suurendustesse ja valitsuse teavitustöö osas, intsiitne vastuhakk; kompromissi võimalust ei ilmuta selgelt.

Selgelt opositsiooniline seisukoht koalitsiooni suhtes: kriitika keskmes on regionaalpoliitika puudulik teostus ja ministeride adekvaatne vastutamine. Toob esile, et koalitsiooni juhtide ja ministrite tegevus ei vasta vajadustele ning süüdistab suhtumises ja vastuste viivitustes. Kasutatud on tugev retooriline kriitika ja demokraatlike debateerimise puudutav kriitika.

Peamised vastased on valitsus ja selle ministrid (nt Michal, Lig, Tarol jt), süstemaatilise kriitika objektid on energiapoliitika, maksud, avaliku sektori kulud ja riigi läbipaistvus. Sõnavõttudes vilksatab terav kriitika ning mõnikord isiklikult ühendab jultunud retoorika ja tugeva hoo. Koalitsiooniga kompromissi otsimise asemel jätkatakse järelevalvet ja protesti (umbusaldusavaldused, arupärimised), mis viitab mõõdukat või tugevat vastupanu ning vähese valmisolekule liita praatlikku koalitsioonile.