Kuude kaupa: Mart Helme

Stiil on äärmiselt võitlev, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades hüperboolseid väljendeid nagu "katastroof," "hävitamas" ja "küüniline." Kasutatakse jutustavat elementi (taksojuhi lugu) ja kultuurilisi viiteid (Jakob Hurt, ropendamine kui uus kultuur), et rõhutada valitsuse tegevuse ebamoraalsust. Loogilised argumendid on segatud tugevate emotsionaalsete apellidega, nimetades vastaspoole tegevust "populismiks" ja "lollusteks."

Retoorika on äärmiselt võitluslik, agressiivne ja süüdistav, nõudes korduvalt ministrite ja peaministri tagasiastumist. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid termineid (nt "skandaalne," "häbematu poliitaktivism," "lapsik") ning ajaloolisi võrdlusi (Goebbels, Mengele, konfutsianistlik ühiskond). Stiil on demagoogiline ja keskendub vastaste isiklikule ebakompetentsusele ja valedele, süüdistades neid avalikkusele "udu jutu" rääkimises.

Kõneleja stiil on väga ründav, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades sageli tugevaid ja halvustavaid metafoore (banaanivabariik, prostitutsioon, sotsiopaatiline eneseimetleja). Rõhutatakse valitsuse ebakompetentsust ja valet, eesmärgiga luua pilt korrumpeerunud "režiimist" ja "maffiast". Apellatsioonid on pigem emotsionaalsed ja väärtuspõhised, toetudes avalikkuse rahulolematusele ja sotsiaalmeedia reaktsioonidele.

Stiil on äärmiselt võitluslik, terav ja konfrontatiivne, kasutades sageli otseseid süüdistusi ja halvustavaid väljendeid ("lollakad olete," "propagandistid," "demagoogiline pläma"). Kõneleja kasutab emotsionaalseid apelle, hoiatades majanduse ja ühiskonna kokkukukkumise eest ning võrdleb valitsust Nõukogude Eesti propagandistidega. Ta nõuab konkreetseid vastuseid, süüdistades vastaseid arrogantsuses ja vastamisest kõrvalehoidmises, ning kasutab ajaloolisi paralleele (1950. aastate elektrikatkestused, Nõukogude Liidu perestroika) oma seisukohtade illustreerimiseks.

Kõneleja stiil on äärmiselt võitlev, agressiivne ja provokatiivne, kasutades tugevalt emotsionaalset keelt ja solvavaid võrdlusi (nt "stalinistliku lehaga eelnõu," "lambakari," "tuugenigenotsiidi"). Ta kasutab ajaloolisi paralleele (Nõukogude Liit, stalinism) ja isiklikke kogemusi (Hiina luure, kooliaegne karistamine) oma argumentide toetamiseks. Formaalsus on madal ja eesmärk on vastaste tegevust naeruvääristada ja demoniseerida.

Kõneleja retooriline stiil on äärmiselt võitluslik, emotsionaalne ja pakiline, kasutades sageli tugevaid süüdistusi ja negatiivseid sildistamisi ("vargavalitsused," "läbikukkunud riik," "agoonia"). Apellatsioonid põhinevad moraalsel nördimusel (korruptsioon) ja hirmul (demograafiline kollaps, jälgimisühiskond, etnilised konfliktid). Esitlus on otsekohene, väheformaalne ja sisaldab korduvaid rünnakuid vastaste isikliku ja poliitilise usaldusväärsuse vastu.

Kõneleja stiil on äärmiselt võitlev, süüdistav ja emotsionaalne, kasutades sageli solvanguid ja tugevaid epiteete (nt "korrumpeerunud", "abitu", "vargaerakonnad"). Ta apelleerib nii nördimusele (vale, vassimine) kui ka julgeolekuhirmudele (Ida-Virumaa kaotamise oht, Vene viies kolonn). Esineb ka viiteid ajaloolisele teadmisele ja isiklikele kogemustele (suursaadik Moskvas, põllumees) ning nõutakse vastastelt vabandamist.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, kriitiline ja tungiv, kasutades sageli emotsionaalseid ja värvikaid väljendeid (nt "salastamismaania," "kummitempel," "potentsiaalsed riigivarast"). Ta toetub nii isiklikele anekdootidele (kuluhüvitiste juhtum) kui ka ideoloogilistele ja ajaloolistele võrdlustele (kommunism, postdemokraatlik ajajärk). Toon on süüdistav, süüdistades vastaseid ebapädevuses, topeltstandardites ja ideoloogilise tsensuuri kehtestamises.