Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Retoorika on terav, kriitiline ja süüdistav, eriti e-valimiste teemal, kus kasutatakse tugevaid sõnu nagu "purustav" ja "julgeolekuoht". Kõneleja tugineb nii analüütilistele (OSCE raporti puuduste loetelu) kui ka emotsionaalsetele argumentidele (legitiimsuse puudumine, toidupuuduse hirm). Stiil on otsene ja nõudlik, süüdistades valitsust kosmeetilistes liigutustes ja StratComi jutupunktide ootamises.

Kõnestiil on provokatiivne ja võitlev, kasutades tugevaid emotsionaalseid termineid nagu "ökofašistlik eelnõu". Kasutatakse ajaloolisi võrdlusi ja anekdoote (prügi kaevamine maasse 70 aastat tagasi, kuivkäimlad) kriisiolukorra devalveerimiseks ja argumendi toetamiseks, et planeet on ka varem hakkama saanud. Apellatsioon on pigem loogiline (eripärade arvestamine) ja emotsionaalne (vastandumine ülereguleerimisele), kasutades lihtsaid ja kontrastseid näiteid (Lasnamäe vs. mutikene metsa veerel).

Retooriline stiil on äärmiselt ründav, emotsionaalne ja isiklikke süüdistusi sisaldav, nimetades ministrit "sotsiopaadist eneseimetlejaks". Kasutatakse tugevaid metafoore ("banaanivabariik," "võimulolijate maffia") ja ajaloolisi paralleele (1940. aasta sündmused) julgeolekuohtude rõhutamiseks. Apelleeritakse avalikkuse rahulolematusele ja nõutakse lakkamatult valetamise lõpetamist, olles toonilt kiireloomuline ja nõudlik.

Retooriline stiil on terav, kriitiline ja õiguslikult argumenteeritud, rõhutades menetluse seadusvastasust ja legitiimsuse puudumist. Kasutatakse formaalset ja juriidilist terminoloogiat (nt "seadusvastane", "sanktsioonid", "legitiimselt") olukorra tõsiduse rõhutamiseks. Toon on tungiv ja kombatiivne, nõudes vastutust ja tagasipööramist.

Toon on äärmiselt võitlev, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades tugevaid ja šokeerivaid metafoore, nagu vangide lepingu võrdlemine riigi prostitutsiooniga ("tänavaprostituudiga"). Apelleeritakse avalikule pahameelele ja sotsiaalmeedia reaktsioonidele, rõhutades valitsuse "tuimust" ja rahva arvamusest ülesõitmist. Kasutatakse otsest keelt, keskendudes süüdistustele ja moraalsetele hinnangutele, mitte detailsetele andmetele.

Kõneleja stiil on äärmiselt ründav ja konfronteeriv, kasutades isiklikke solvanguid ("ebakompetentsed," "Reformierakondlikku plärtsumist," "loll jutt") ja sarkasmi. Ta kasutab emotsionaalseid apelle, süüdistades vastaseid ebakompetentsuses ja korruptsioonis, ning toob näiteid populaarkultuurist ("Chicago politseijaoskond") oma argumentide illustreerimiseks. Toon on valdavalt õpetav ja üleolev, rõhutades oma varasemat kompetentsi ministrina.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades sageli tugevaid negatiivseid hinnanguid ("jabur," "totter," "karjuv silmakirjalikkus"). Kasutatakse ajaloolisi paralleele (Lenin, Nõukogude võim) ja dramaatilisi metafoore ("kirveid teritada," "puu ei kasva taevani"), et rõhutada olukorra tõsidust ja poliitilist kallutatust. Apellatsioonid on suunatud pigem emotsioonidele ja väärtustele kui detailsele andmeanalüüsile.

Retooriline stiil on võitlev, tungiv ja pessimistlik, kasutades teravaid vastandusi (reaalne vs. ulmemaailm) ja süüdistades vastaseid propagandas. Esineja apelleerib tugevalt emotsioonidele ja hirmule (blokaad, terroriaktid, rahva väljavahetamine), toetudes oma väidete tõestamiseks ajakirjanduse andmetele ja isiklikele kontaktidele julgeolekuasutustega, mitte ametlikule statistikale.