Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Vastasseis on suunatud valitsusele ja peaminister Kristen Michalile, kelle legitiimsust ja usaldusväärsust e-valimiste tõttu otseselt kahtluse alla seatakse. Kriitika on nii protseduuriline (auditeerimata süsteem, õigusliku selguse puudus) kui ka isiklik/eksistentsiaalne (peaministri nimetamine julgeolekuohuks). Kompromiss on välistatud seni, kuni puudusi ei likvideerita või e-hääletust ei jäeta kasutamata.

Vastasseis on suunatud eelnõu koostajate vastu, keda kritiseeritakse jäiga ja ebaõiglase lähenemise eest, mis ei arvesta elanike eripäradega. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, nõudes eelnõu tagasivõtmist ja diferentseerimist, mis välistab kompromissi praeguse eelnõu vormiga.

Vastasseis on intensiivne ja suunatud otse ministrile (Liisa-Ly Pakosta) ning valitsuspartneritele (Reformierakond, Eesti 200), keda süüdistatakse "ringkaitses" ja "maffia" tegevuses. Kriitika on nii isiklik (valetamine, rumalus, "pool aju") kui ka poliitiline (ebapädevus, vastutuse vältimine). Kompromiss on välistatud, nõutakse ministri ja kogu valitsuse viivitamatut tagasiastumist ja poliitikast lahkumist.

Tugev vastuseis on suunatud koalitsiooni tegevuse vastu, keda kritiseeritakse seadusandlike normide rikkumise eest eelnõu menetlemisel. Kriitika on protseduuriline ja intensiivne, sildistades olukorda õigusvastaseks ning nõudes eelnõu tühistamist ja sanktsioonide rakendamist.

Peamised vastased on praegune valitsus, eeskätt peaminister Kristen Michal ja teised ministrid (nt Liisa Pakosta). Kriitika on intensiivne ja mitmetasandiline, hõlmates poliitilist ebaausust (valetamine maksude kohta), protseduurilist ülesõitmist (kohalikest omavalitsustest) ning isegi vihjeid korruptsioonile. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid vastupidi, väljendatakse soovi tulevikus tänaseid "korruptante" vangistada.

Peamine vastane on peaminister Kristen Michal ja Reformierakond, keda süüdistatakse ebakompetentsuses, korruptsioonis ja riigi tegelike juhtide armust ametis olemises. Kriitika on intensiivne ja isiklik, viidates Michali varasematele skandaalidele ("kilekotid ja valged kampsunid"). Ta kritiseerib ka Sotsiaaldemokraatide esindajat ("sotsipoiss") rumala jutu ajamise eest.

Vastasseis on äärmiselt intensiivne, suunatud Reformierakonna juhitud "Refi ikke valitsuse" ja "liberaalide" vastu, keda süüdistatakse silmakirjalikkuses ja korruptiivsete skeemide loomises (nt SALK-i juhtum). Eriti terav kriitika on suunatud ERJK-le, mida peetakse sotside poolt kaaperdatud ja ideoloogiliselt kallutatud organisatsiooniks, mainides nimeliselt Liisa Oviiri ja Kaarel Tarandit. Kompromiss on välistatud, rõhutades vajadust režiim likvideerida.

Vastasseis valitsusega on intensiivne ja kontseptuaalne, süüdistades valitsust ja Eesti Panka reaalsusest irdumises ja propagandistlikus tegevuses. Kriitika on suunatud poliitilisele ebaõnnestumisele majanduse juhtimisel, toidujulgeoleku hooletusse jätmisel ja sisejulgeoleku kontrolli alt väljumisel sisserände tõttu. Kompromissivalmidust tekstis ei ilmne.