Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Retooriline stiil on väga võitluslik, süüdistav ja emotsionaalne, kasutades tugevalt halvustavaid väljendeid vastaste iseloomustamiseks (nt "broileritest ja muidu ajusurnud inimestest," "ideoloogilise ajusurma tunnus"). Kõneleja nõuab istungi juhatajalt tasakaalustatust ja reeglite järgimist, kuna koalitsioon esitab pidevalt tõele mittevastavaid süüdistusi ja halvustab teisitimõtlejaid.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, süüdistav ja emotsionaalselt laetud, kasutades irooniat ja alandavaid väljendeid ("muinasjutud," "mullikesi," "häbistanud ennast"). Rõhutatakse loogilist apelli rahvusvahelisele mereõigusele, kuid see on segatud isiklike rünnakute ja valitsuse tegevuse moraalse hukkamõistuga. Kasutatakse korduvalt retoorilisi küsimusi, et seada kahtluse alla valitsuse eesmärgid.

Retooriline stiil on äärmiselt ründav, emotsionaalne ja demagoogiline, kasutades tugevaid isiklikke süüdistusi ja alandavat keelt (nt "demagoogiline pläma," "vastutustundetud lollakad"). Kõneleja süüdistab vastaseid üleolevas käitumises ja küsimustele vastamata jätmises. Apellatsioonid on suunatud valitsuse korruptsiooni ja ebakompetentsuse rõhutamisele, mitte niivõrd loogilisele andmeanalüüsile.

Kõneleja stiil on äärmiselt võitlev, emotsionaalne ja süüdistav, kasutades sageli isiklikke rünnakuid ja demoniseerivat keelt (nt "Reformierakondlik arrogants," "odioosne tüüp," "propagandistid"). Kasutatakse ajaloolisi paralleele (Nõukogude Liidu perestroika) ja globaalseid ennustusi (Donald Trumpi valimine) režiimi peatse kokkukukkumise kuulutamiseks. Toon on apokalüptiline ja veendunud, et vastaspoole võim on ajutine.

Stiil on väga võitluslik, terav ja tungiv, kasutades vastaste tegevuse kirjeldamiseks tugevalt negatiivseid termineid nagu "lolli juttu," "totaalset hullust" ja "hiigelräkit." Kasutatakse emotsionaalseid apelle, hoiatades sotsiaalse kaose eest ning tuues näiteid lapsepõlve elektrikatkestustest Pärnus. Vastaseid võrreldakse Nõukogude Eesti Ülemnõukogu saadikute ja "lollakate inimestega."

Toon on äärmiselt võitluslik, süüdistav ja kiireloomuline, rõhutades maailmakorra kokkuvarisemise ohtu. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid metafoore (nt bürokraatia kui "vähkkasvaja", ideed kui "haiged ideed") ja süüdistatakse valitsust "häma" ajamises ning ebakompetentsuses (otsustamine "kohvipaksu pealt"). Kõneleja esitab loogilisi küsimusi operatiivse julgeoleku kohta (nt "katusriik"), kuid raamib need valitsuse ebaõnnestumise narratiivi.