Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, Riigikogu enamus ja Euroopa Liidu ideoloogiline suund. Kriitika on intensiivne ja isiklik, süüdistades vastaseid ideoloogilises ajusurmas, tõele mittevastavates süüdistustes (nt Kremli-meelsuses) ning halvustavas ja üleolevas suhtumises. Kompromiss on välistatud, kuna eesmärgiks on Eesti lahkumine EList.

Vastasseis on intensiivne ja suunatud nii valitsuse poliitikale kui ka konkreetsetele isikutele. Peamised kriitika objektid on peaminister (teadmatuses olemise ja hilise reageerimise eest) ja Martin Herem (autoriteedi puudumise ja enese häbistamise eest sõjaväelasena). Kriitika on nii poliitiline (rahvusvahelise õiguse rikkumine) kui ka isiklik, süüdistades vastaspoolt sõja provotseerimises.

Peamine vastane on Reformierakond ja peaminister Kristen Michal, keda süüdistatakse absoluutses korruptsioonis, riigikõlbmatuses ja riigi viimises sõjalise konflikti piirini. Kriitika on intensiivne, süüdistades vastaseid raha kantimises ja hangete andmises omadele, nimetades valitsust "üdini korrumpeerunud reformierakondlikuks režiimiks." Kompromissivalmidust ei ilmne, kuna vastaspoolt peetakse ebakompetentseks ja vastutustundetuks.

Peamine vastane on Reformierakond, keda süüdistatakse arrogantsis, silmakirjalikkuses, seaduste rikkumises ja "perverteerunud režiimi" loomises. Kriitika on intensiivne ja isiklik, keskendudes konkreetsete isikute (Raul Rebane) minevikule (Kompartei liikmelisus) ja propagandistlikule rollile. Vastaste tegevust nimetatakse "piinlikuks" ja nende võimu ennustatakse peatset lõppu.

Vastuseis on suunatud valitsuse energeetikapoliitika eestkõnelejatele ja neile, kes saavad kasu "hiigelräkitist," keda süüdistatakse Eesti majanduse hävitamises. Kriitika on intensiivne ja isiklik, tembeldades vastaste jutu "rumalaks" ning süüdistades teadlikke toetajaid topeltpatustamises, viidates Piiblile. Kompromissivalmidus puudub, nõudes poliitika lõpetamist.

Peamised vastased on valitsus (eriti peaminister Kristen Michal), Välisministeerium ja Riigikantselei bürokraadid. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest (Ukraina abistamine) protseduuriliseni (plaanide puudumine). Valitsust süüdistatakse eesti rahva väljavahetamise toetamises ja Välisministeeriumi muutumises "propagandaasutuseks".