Täiskogu istungite kaupa: Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Toni on otsustavalt kriitiline ja emotsionaalne, kasutab moraalseid kohti nagu “kodu püha” ning esitab küsimusi, mis suurendavad jõulist ja põnevat arutelu. Tekst on tugevalt argumenteeriv, sageli narratiivse ja väärtuspõhise raamistusega.

Rohkelt kasutatakse löövaid ja süüdistavaid väljendeid, toon on combative ja süüdistav. Kasutab otsepöördumist ja retoorilisi küsimusi, et esile tuua vastutust ja läbipaistvust puuduvat käitumist. Sõnum on emotsionaalne, kuid põhineb pigem kriitilisel kui konstruktiivsel argumendil.

Rohkelt emotsionaalseid ja kriitilisi pöördumisi; kasutab retoorilisi küsimusi ja moraalseid viiteid; toon on otseselt süüdistav ja rahutuslik.

Tõhustatud, faktidel põhinev ja küsimuste esitamisega varustatud retoorika; kasutab parlamendi vormelit “Aitäh! Austatud minister!” ning esitab kõneperioodi jooksul korra ka vastuolulisi küsimusi. Toon on kriitiline, kuid mitte agressiivne; kombineerib emotsionaalset tausta (võrdlus elukalliduse kasvuga) ja loogilist argumentatsiooni.

Kõne on tugevalt kriitiline ja sügavalt analüütiline, kasutades järjepidevalt negatiivset hinnangut kopeerimisele ning halduskoormusele. Esitatakse retoorilisi küsimusi (nt kui suur osa teavitustest jääb väikeettevõtetele või kui palju helistatakse koolidesse), mis tugevdavad argumenti lisaväärtuse puudumise kohta. Tekst on pikk ja vormilt formaalne, kuid tüdimust vältimatult tekitavad faktipõhised väited ja süüdistused suunatud koalitsioonile.

Rõhutatult kriitiline ja tõstatav, kombinatsioonis emotsionaalse urgentsuse ja faktidel põhineva argumendiga. Kasutab otseseid küsimusi ning kõrvutab statistikat ja teateid, et rõhutada lahenduste puudumist ning koostööd eeldavate vastuste vajadust.

Ton on formaalsel, austaval ja küsimus-põhisel stiilil. Kasutatakse selgeid küsimusi, mis suunavad arutelu ja kontrollivad eelnõude mõju. Emotsioon on tagasihoidlik, loogiline ja faktidel põhinev.

Töötleb rahulikult ja formaalselt, kasutades peamiselt küsimusi ja viiteid institutsioonidele (õiguskantsler, minister). Esimeses kõnes on küsitav ja kaasav toon probleemi läbitöötamiseks; teises kõnes on analüütiline ja faktidega toetatud, rõhutades põhiseaduslikkust. Üldiselt tasakaalustatud, emotsioonide ja faktide vahel; ei ole kõne poolenisti retooriliselt äärmuslik.

Rääkimisstiil on peamiselt vaidlustav ja kriitiline, sageli poolasõnaline ning küsimustele põhinev. Kõned kasutavad tugevdoominantset iva (nt õiguskindlus, mõjuanalüüs, „copy-paste“ EL direktiividest), ning sisust kõnes oli palju mure ning hoiatusi bürokraatia ja koormuse osas. Tekstid on pigem argumenteeritud, seal on pikkude lõikude vorm ja tihti retoorilised küsimused ning kriitilised märkused komisjonide ja valitsuse suundade kohta.

Kõnetisuum on karm ja emotsionaalselt laaditud: kasutab otseseid küsimusi ja moraalseid mõtteid (“keda te siis üldse plaanite trahvida?”; “amoraalne, küüniline”) ning vigastab nii protsessi kui tulemuste legitimatsiooni. Kombinatsioon emotsionaalsest kaitsest ja loogilisest argumentatsioonist, tihti viidates konkreetsetele numbritele ning valitsuse tegevusele kriitilise pilguga.

Kriitiline ja combatiivne toon; kasutab retoorilisi küsimusi, anecdote (Ossinovski juhtum) ja juriidilisi viiteid; emotsionaalne, kuid peamiselt argumenteeriv ning rõhutab moraalseid ja konstitutsioonilisi principu; stiil on suuresti aggressiivne opositsiooni kritikaks.

Kriitiline ja otsiv toon, sageli suunatud küsimustega ministrile. Kasutab tugevat vastutuse rõhutamist ning keskendub faktidel põhinevale arutusele, hoides samas ametlikku ja formaalset stiili.

Rõhk on otsustavalt kriitiline ja vaidlustav; kasutab retoorilisi küsimusi ja konkreetseid näiteid ning rõhutab riigimehelikkust ja lugupidavat dialoogi. Tekst on vormilt ametlik, kuid sisaldab isiklikke viiteid ning rõhutab praktilisi ja õiguslikke argumente.