Kuude kaupa: Madis Kallas

Kõneleja stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes korduvalt ministri ja juhataja poole. Ta esitab analüütilisi ja detailseid küsimusi, mis põhinevad eelnevatel aruteludel (nt kultuurikomisjonis) või põhjalikul lugemisel. Toon on tasakaalukas, sisaldades nii kiitust ministrile palgateema eest seismise eest kui ka muret õpetajate õiguste vähenemise pärast.

Stiil on valdavalt formaalne, lugupidav ja dialoogile suunatud, rõhutades soovi lahendada probleeme konstruktiivselt ja süüdistusteta. Samas on kriitiline toon inimeste suhtes, kes annavad hinnanguid maaelu kohta, olles ise asjadega kursis, ning rõhutab, et probleemidele viitamisele peab alati järgnema lahenduste pakkumine. Kasutatakse nii loogilisi argumente (statistika, analüüsid) kui ka emotsionaalseid apelle (laste õigused, eakate ravile pääs).

Kõneleja toon on valdavalt kriitiline, analüütiline ja kohati murelik, eriti regionaalsete teemade käsitlemisel ("äärmiselt kurb näha", "karmi regionaalset ebavõrdsust"). Ta toetub tugevalt loogilistele ja faktipõhistele argumentidele, kasutades statistikat ja konkreetseid näiteid (nt Orissaare Gümnaasium, regionaalsed lennujaamad). Eriti terav on kriitika bürokraatia ja vastutuse puudumise osas ("äärmiselt tobedat bürokraatlikku olukorda").

Stiil on ametlik, pöördudes lugupeetud ministrite ja istungi juhatajate poole. Toon on tõsine ja kohati murelik, eriti regionaalsete väljakutsete ja keskkonnateemade käsitlemisel, kus rõhutatakse pöördumatuid tagajärgi. Kasutatakse nii loogilisi argumente (vajadus analüüsi ja selgete meetmete järele) kui ka emotsionaalset veenmist, kutsudes üles kuulama maaelanikke ja kaitsma loodust.

Retooriline stiil on tõsine ja murelik, rõhutades sotsiaalsete probleemide ja kultuurivaldkonna alarahastamise kiireloomulisust. Kõneleja kasutab nii emotsionaalseid apelle (kultuuri kaitsmine kui iseolemise kaitsmine) kui ka loogilisi argumente (elukestva õppe vajadus ja sotsiaalmajanduslikud piirangud). Ta hoiab formaalset Riigikogu kõne tooni, viidates autoriteetidele nagu Marju Lauristin ja Reimo Sagor.

Stiil on formaalne ja küsimustepõhine, pöördudes lugupidavalt ettekandja ja istungi juhataja poole. Kõneleja kasutab nii eetilist apellatsiooni, taunides kolleegide käitumist, kui ka loogilist argumentatsiooni, viidates põhiseaduse muutmise ajaloolistele pretsedentidele. Toon on tõsine ja murelik nii menetlusliku korrektsuse kui ka isikliku rünnaku tõttu.

Stiil on formaalne ja asjalik, kuid muutub julgeoleku ja spordi väärtuste teemadel väga emotsionaalseks ja kiireloomuliseks. Kasutatakse tugevaid väärtuspõhiseid fraase ("verised medalid ei saa olla isegi arutelu koht") ja rahvast ühendavaid loosungeid ("üks kõigi, kõik ühe eest"). Liikumisharjumuste propageerimiseks kasutab ta ka lihtsaid ja meeldejäävaid näiteid, nagu multifilm "Põrsas Peppa" ja "käimisbussid".