Täiskogu istungite kaupa: Madis Kallas

Kõne stiil on formaalne ja küsimustele orienteeritud, pöördudes lugupidavalt nii ministri kui ka istungi juhataja poole. Toon on analüütiline ja murelik, keskendudes seaduseelnõude praktilistele tagajärgedele ja rakendamise detailidele, näiteks kvalifikatsioonita õpetajate palgamaksmise õigustele.

Stiil on kriitiline ja tõsine, rõhutades ebaõiglust ja kahetsust (nt regionaalse ebavõrdsuse ja bürokraatia osas). Apellid on peamiselt loogilised ja poliitilised, rõhutades vastutustundlikkust ja õiglust, kasutades samas ka emotsionaalseid hinnanguid (nt "äärmiselt kurb näha", "äärmiselt tobedat bürokraatlikku olukorda"). Lisaks tegeleb ta teravalt parlamendi protseduuriliste küsimustega, kritiseerides vahelesegamist.

Stiil on formaalne ja viisakas, pöördudes lugupidavalt nii istungi juhataja kui ka ministri poole ning tänades põhjalike vastuste eest. Toon on murelik (väljendades kurbust lahenduse puudumise üle), kuid samas ratsionaalne. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja protseduuriliste selgituste nõudmisel, mitte emotsionaalsetel apellidel.

Kõneleja stiil on formaalne ja viisakas, pöördudes lugupidavalt nii juhataja kui ka kõneleja poole. Retoorika on analüütiline ja keskendub faktidele, otsides selget kinnitust väidete aluse kohta, kasutades loogilist küsimuseasetust.

Stiil on formaalne ja lugupidav ("lugupeetud juhataja! Hea peaminister!"), kuid samas otsekohene ja kriitiline. Kõneleja alustab faktitäpsustusega, kaitstes endist kolleegi ja korrigeerides peaministri tõlgendust. Järgneb loogiline, poliitikale keskenduv küsimus, mis nõuab valitsuselt läbipaistvust ja selgitusi.

Stiil on formaalne, lugupidav ja küsitlev, pöördudes otse eesistuja ja ministri poole ("Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister!"). Kõneleja esitab oma seisukoha laiemat küsimust esitades, kasutades loogilist argumentatsiooni, et seada kahtluse alla praegune ühtne haldusloogika.

Stiil on formaalne ja küsimustele orienteeritud, pöördudes ministrite poole lugupidavalt ("Lugupeetud minister!"). Kuigi enamik küsimusi on analüütilised ja detailikesksed (nt üleminekuperioodide pikkus), kasutatakse ka tugevat emotsionaalset apellatsiooni, rõhutades vajadust maandada ühiskondlikku pettumust ja mainides suurt pettumust Eesti riigis.