Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Stiil on äärmiselt võitlev, dramaatiline ja otsekohene, kasutades tugevaid metafoore ja ajaloolisi võrdlusi (nt "teerull", "Leonid Brežnev", "pimedate ja kurtide valitsus"). Kõneleja kasutab nii loogilist andmepõhist kriitikat kui ka emotsionaalseid apelle, kirjeldades sotsiaalset ebavõrdsust ("imege käppa või närige muru") ja kutsudes rahvast Toompeale protestima.

Retooriline stiil on otsene ja küsitlev, kasutades palju retoorilisi küsimusi detailide ja statistika vaidlustamiseks. Tone on kohati konfronteeriv, eriti kui kritiseeritakse Riigikogu jäikust ja ministri puudumist, kasutades väljendeid nagu "lõuad pidada ja teeme nii, nagu on". Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja protseduurilisel korrektsusel.

Rhetoriline stiil on konfronteeriv, kasutades otsekoheseid ja rahvakeelseid väljendeid ("nii mökult," "molutate," "naerukoht") ning isiklikke anekdoote (Vaindloo külastus, Harry Männiliga arutamine). Ta kasutab emotsionaalseid apelle, süüdistades valitsust arrogantsuses ja kriitikute sildistamises "Vene agentideks," ning rõhutab vajadust tuua "valgust tarre."

Stiil on formaalne ja küsitlev, eriti majandusloogika osas ("Mis on selle loogika?"). Kõneleja toetub argumenteerimisel võrdlevatele statistilistele andmetele ja faktidele, vältides emotsionaalseid üleskutseid. Ta pöörab tähelepanu ka protseduurilistele detailidele.

Retooriline stiil on väga võitluslik, kriitiline ja isegi agressiivne, kasutades tugevaid ja negatiivseid metafoore (nt "kärntõbine kährik," "pehkinud mädanenud puu," "oinad"). Kõneleja apelleerib nii emotsioonidele (piinlikkus, agoonia) kui ka loogilisele kriitikale seadusloome lodevuse ja kiirustamise osas. Ta esitab sageli teravaid retoorilisi küsimusi ja isiklikke väljakutseid ettekandjatele.

Toon on kriitiline ja murelik, kasutades tugevaid hinnanguid (nt "erakordselt madal"). Stiil on formaalne, pöördudes Riigikogu esimehe poole retoorilise küsimusega, mis rõhutab koalitsiooni usalduse ja austuse puudumist.

Retooriline stiil on terav, kriitiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades väljendeid nagu "jäärapäiselt" ja "nuhkimise ihalus." Ta esitab retoorilisi küsimusi vastaste motiivide kahtluse alla seadmiseks ning väljendab kannatamatust fraktsiooni Eesti 200 vaikimise suhtes olulisel teemal.

Toon on äärmiselt konfronteeriv, kriitiline ja kirglik, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle ja otseseid üleskutseid streikidele. Kasutatakse värvikaid metafoore (nt valitsus kui "pehkinud puu", "bardakk") ja retoorilisi küsimusi, rõhutades valitsuse teadmatust ja korralagedust. Stiil on pigem jutustav ja emotsionaalne, mitte kuiv ja poliitiliselt korrektne, pöördudes otse avaliku sektori töötajate poole.

Stiil on alguses üllatavalt tunnustav ja lugupidav ettekandja suhtes ("nii selget ja tarka juttu"), kuid muutub seejärel kiiresti kriitiliseks ja küsivaks. Kasutatakse otseseid ja kujundlikke väljendeid (nt "prügikasti saatma," "kibekähku"), rõhutades kiirustamise ohtlikkust.

Retooriline stiil on väga võitluslik, kriitiline ja irooniline, kasutades tugevaid metafoore ("kult rukkis," "teerullijuhid," "siga ka ei söö") ja maalähedasi väljendeid. Kasutatakse kirjanduslikke võrdlusi (Tolstoi "Sõda ja rahu") seaduseelnõude mastaabi ja keerukuse rõhutamiseks. Kõneleja tasakaalustab emotsionaalset hukkamõistu (arrogants) konkreetsete finantsandmete ja tsitaatidega (Tallinki seisukohad).

Retooriline stiil on konfronteeriv ja süüdistav, esitades küsimuse, mis sisaldab otsest kahtlustust valitsusjuhi suutmatuse kohta ("Kas asi on selles, et te ei suuda hakkama saada?"). Kasutatakse emotsionaalset rõhuasetust negatiivsetele rekorditele ja rahvusvahelisele võrdlusele. Toon on formaalne (infotund), kuid sisu on teravalt ründav.

Retooriline stiil on väga konfronteeriv, emotsionaalne ja pakiline, kasutades tugevaid sõnu (nt "idiootlik," "bardakk," "naerukoht"). Ta toetab oma väiteid isiklike kogemuste ja dramaatiliste elementidega, nagu valvekaamera video ja plahvatuse heli esitamine ning füüsilise droonitüki näitamine. Stiil on pigem lugude jutustamisele ja emotsionaalsele mõjule suunatud, rõhutades usalduse puudumist riigijuhtide vastu.

Kõnestiil on terav, emotsionaalne ja sageli sarkastiline, kasutades ministrite ja valitsuse tegevuse kirjeldamiseks tugevaid sõnu nagu "lodev käitumine", "massimõrv" (istikute hävitamise kohta) ja "sõjamoolok". Kasutatakse elavaid võrdlusi (mesilase töö, koer heinakuhja otsas) ja ajaloolisi paralleele (1940. aasta pöördelised ajad). Eelistab lugude jutustamist (talupidaja sõbra piimakadu, Iisaku taimla naised) ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada valitsuse tegevusetust ja ebaefektiivsust.

Stiil on sageli konfronteeriv ja kriitiline, kasutades emotsionaalseid ja kujundlikke võrdlusi (Suur Peeter ja Väike Peeter, massimõrv, ühiskonna kõverpeegel). Ta kasutab anekdootlikke ja isiklikke vaatlusi (visiidid piiripunktidesse, Palamuse laadale) argumentide illustreerimiseks. Toon on sageli murelik ja kiireloomuline, eriti kui tegemist on riigi vara hävitamise või ebaõiglusega.