Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Sotsiaalsete teemade osas keskendub kõneleja majanduslikule ebavõrdsusele ja elanikkonna ostujõu langusele. Ta rõhutab, et valitsuse poliitika on jätnud enamiku rahvast raskesse olukorda, sundides neid "närima muru". Muid traditsioonilisi sotsiaalküsimusi (nt haridus, immigratsioon) kõnedes ei käsitleta.

Sotsiaalsetest teemadest käsitletakse noorte (15–17-aastaste) õigust iseseisvalt rahvastikuregistris andmeid muuta ning selle võimalikku konflikti vanematega. Mainitakse ka lapse sünni registreerimise ideoloogilist aspekti seoses soo laia käsitlusega, kuigi see jääb pigem kõrvaliseks märkuseks.

Kõneleja rõhutab sotsiaalset ebakindlust ja rahulolematust (streigihirm, ostukäitumine poodides). Ta vastustab teravalt Tartu vangla rentimist Rootsi kurjategijatele, kartes, et see kahjustab Tartu mainet ja toob kaasa sotsiaalseid probleeme ("vägistajate ja mõrvarite meka").

Vaesust käsitletakse tõsise sotsiaalse probleemina, mille lahendamist takistab valitsuse ebaloogiline fiskaalpoliitika. Sotsiaalsete probleemide olemasolu on peamine argument suurema riigivõla kasutamise poolt.

Tugev rõhuasetus on kodanikuvabadustel ja privaatsusel, olles ägedalt vastu igasugusele nuhkimisele ja "meelsuspolitsei" ideele, mis ohustab ajakirjandusväljaandeid, MTÜ-sid ja erakondi. Samuti tõstatatakse sotsiaalne küsimus koolilõuna rahastamise ja hinnaskaala erinevuste kohta.

Andmeid pole piisavalt.

Peamine sotsiaalne teema on kodanikuvabaduste ja riikliku julgeoleku tasakaal, kus kõneleja kaitseb tugevalt privaatsust. Ta vastustab intensiivselt nuhkimise ihalust ja endise siseministri algatatud meelsuskontrolli ideed, seades esikohale isikuvabadused.

Keskendub kultuuritöötajate ja teiste avaliku sektori töötajate (õpetajad, politseinikud, päästjad) palgatasemele ja töötingimustele. Tõstab esile rahvaraamatukogude sotsiaalset rolli provintsis kui kogunemiskohta ja viimast riiklikku tugipunkti. Väljendab muret "sõjahüsteeria" mõju pärast Eesti iibele ja noorte pereloomise soovile.

Not enough data

Sotsiaalprobleemidest rõhutatakse erakordselt kõrget noorte töötust, millele valitsus peaks reageerima. Samuti viidatakse eetilistele küsimustele seoses ministrite eluviisiga ("kuldsed segistid, lossipeod") ja mainitakse Eesti rahva tulevikku ja peresid puudutavat eelnõu kui ideoloogilise jaotuse allikat.

Ainus mainitud sotsiaalne teema on noorte tööpuudus, mida käsitletakse negatiivse majandusnäitajana. Muude sotsiaalsete teemade kohta andmed puuduvad.

Peamine sotsiaalne teema on sõjahirmust tingitud ühiskondlik laastamine ja usalduse puudumine riigijuhtide vastu. Ta väljendab muret, et see vähendab noorte soovi peret luua ja Eesti meeste valmisolekut riiki kaitsta, viidates madalale kaitsetahtele. Teema on tugevalt seotud riikliku julgeoleku ja moraali küsimustega.

Keskendub sisserände ja integratsiooni küsimustele, rõhutades, et 0,1% piirarv on maksimaalne, mida Eesti ühiskond suudab lõimida. Väljendab muret, et suurem ukrainlaste hulk (ligi 4%) ületab lõimimisvõime, mis ohustab eesti keele ja kultuuri säilimist. Kaitseb väikeseid sotsiaaltoetusi (nt last üksi kasvatava isiku toetus), kritiseerides nende ebaefektiivsuse sildi all kärpimist.

Tugev seisukoht kultuuri ja ajaloolise mälu kaitsel, kritiseerides Kultuuriministeeriumi marginaliseerimist ja poliitkorrektsuse ületähtsustamist (aabitsanäitus). Ta kritiseerib ajaloolist moonutamist, mis välistab olulised naaberriigid (Soome, Rootsi, Venemaa) ja lisab ebaolulisi (Ukraina) poliitkorrektsuse nimel. Tõstatab ka mure meedia (Eesti Ekspress) ebaproportsionaalse mõju pärast riigi juhtimisele.