Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Vastuseis on suunatud Kristen Michali valitsusele ja koalitsioonile, keda süüdistatakse reaalsustaju puudumises ja süüdimatuses, eriti seoses "jõukuse eelarve" esitlemisega. Kriitika on nii poliitiline (stagnatsioon) kui ka protseduuriline (koalitsiooni vähene kohalolek saalis ja parandusettepanekute eiramine). Kõneleja toetab kolleeg Jaansoni kriitikat, et tegemist on "pimedate ja kurtide valitsusega".

Tugev vastuseis on suunatud põlluministrile tema puudumise ja kättesaadavuse puudumise tõttu kriisi ajal ja olulistel istungitel. Samuti kritiseeritakse Riigikogu jäikust ja konkreetse saadiku (Õnne Pillak) otsust arutelud jõuliselt lõpetada. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja tegevuspõhine, mitte niivõrd poliitika sisuline rünnak.

Peamine kriitika on suunatud peaminister Kristen Michalile ja tema erakonnale (Reformierakond), keda süüdistatakse info varjamises, ebakindluse tekitamises ja julgeoleku naeruvääristamises. Kriitika on intensiivne ja isiklik, vihjates, et valitsus peab varsti "jalga puhkama" ning et nende toetus on "naeruväärselt madal."

Peamine kriitika on suunatud valitsuse või vastutavate asutuste (Eesti Pank) fiskaalpoliitika vastu, mida peetakse ebaloogiliseks, kuna madalat võlakoormust hoitakse vaatamata tõsistele sotsiaalsetele probleemidele. Kriitika on poliitika- ja loogikapõhine.

Vastasseis on suunatud valitsuskoalitsiooni ja konkreetsete ministrite (Siseminister Taro, Jürgen Ligi) vastu, keda süüdistatakse lodevuses, laiskuses ja põhiseaduse rikkumises. Kriitika on intensiivne ja kompromissitu, eriti seaduste osas, mis puudutavad kontrolli ja nuhkimist ("meelsuspolitsei"). Koalitsiooni kirjeldatakse kui "agoonias" ja "jäärapäiselt" tegutsevat.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond ja Eesti 200. Kriitika on intensiivne ja keskendub koalitsiooni usaldusväärsuse puudumisele ning parlamendi tööprotseduuride (kohaloleku) eiramisele.

Peamised vastased on Ando Kiviberg ja Maris Lauri, keda kritiseeritakse superandmebaasi eelnõu "jäärapäiselt" uuesti esitamise eest. Kriitika on suunatud ka endise siseministri Igor Taro ja fraktsiooni Eesti 200 vastu, viimaseid kritiseeritakse protseduurilise passiivsuse eest põhiseaduskomisjoni juhina.

Peamine kriitika on suunatud Kultuuriministeeriumile ja Maaeluministeeriumile, süüdistades neid korralageduses ja provintsi töökohtade kaotamises. Valitsust tervikuna kirjeldatakse kui nõrka ja kokkuvarisevat ("pehkinud puu"), mis seab kaitsekulud sotsiaalkuludest kõrgemale. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, ulatudes poliitilisest ebakompetentsusest kuni "sõjahüsteeria" külvamiseni.

Vastuseis on suunatud neile, kes üritasid enne suvehooaega "kibekähku" superandmebaasi kokku panna ja kes praegu "hautavad" sellega uuesti välja tulemist. Kriitika on protseduuriline, keskendudes konsultatsioonide puudumisele Finantsinspektsiooniga.

Peamine vastasseis on valitsuse ja koalitsiooniga, kritiseerides ministri isiklikku käitumist (arrogants, stiili säilitamine) ja ebaeetilisi otsuseid (Tervisekassa kingitus). Protseduuriline kriitika on suunatud koalitsiooni "teerulli" taktika vastu eelnõude mahahääletamisel ja ametnike ebakompetentsuse vastu (segadus direktiivide ja määrustega). Kõneleja nõuab ministri tagasiastumist soliidsuse puudumise tõttu.

Peamine vastane on peaminister ja valitsev koalitsioon, keda süüdistatakse otseses ebaõnnestumises majanduse juhtimisel. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse tegevuse tulemustele, mitte niivõrd protseduuridele. Vastandatakse Eesti ebaõnnestumisi naaberriikide edule inflatsiooni ohjamisel.

Opositsiooniline seisukoht on suunatud otse Kaitseminister Hanno Pevkurile ja Reformierakonnale, keda sildistatakse kui "praalivat seltskonda." Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse ebaefektiivsusele, aeglasele reageerimisele (Riigikaitsekomisjoni nädalane puhkus) ja "korralagedusele" kaitseministeeriumis. Rünnakud on nii poliitilised kui ka isiklikud, nõudes Kaitseministri tagasiastumist.

Kriitika on suunatud peamiselt Regionaalministrile ja teistele valitsuse liikmetele, keda süüdistatakse lodevas juhtimises ja puhkamises kriisi ajal (nt ründedroon Elva vallas, katk). Valitsuse eelarvepoliitikat kritiseeritakse väikeste toetuste pigistamise ja Kaitseministeeriumi kontrollimatu rahastamise pärast. Isiklikud rünnakud on intensiivsed ja sisaldavad sarkasmi (viidates ministri "tähtsatele töödele" nagu sigade paaritamine).

Kriitika on suunatud peamiselt peaminister Kristen Michalile ja valitsuskoalitsioonile, süüdistades neid ebaõigluses, topeltstandardites ja maaelu ignoreerimises. Ta kritiseerib ministrite (Terras, Pevkur, Purga) poliitikat ja retoorikat ning heidab ette Reformierakonnale põllumajandusministri esinemise ajastamist. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust Putini sõjamasina toitmises.