Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Tugev vastuseis Kristen Michali valitsuse majanduspoliitikale ja eelarvele, mida kõneleja peab stagnatsiooni ja ebavõrdsuse süvendajaks. Seisukoht on jõuliselt esitatud, keskendudes valitsuse kehvale majandustulemusele ja võrreldes seda Nõukogude Liidu lõpuaja stagnatsiooniga (Leonid Brežnev). Kõneleja nõuab avalikkuse sekkumist, et see ajastu lõpetada.

Poliitiline positsioon keskendub tugevalt valitsuse vastutusele, nõudes ministritelt aruandmist päise päeva ajal ja kritiseerides nende puudumist kriisi ajal (põlluminister). Samuti kritiseerib ta Riigikogu sisemist jäikust ressursside jagamisel ja arutelude lõpetamisel, nõudes suuremat paindlikkust. Seisukohad on peamiselt protseduurilised ja tulemuspõhised, rõhutades, et saadikud on ministrite tööandjad.

Poliitiline positsioon on tugevalt opositsiooniline, keskendudes valitsuse (eriti peaminister Michali) ebakompetentsuse ja läbipaistmatuse kritiseerimisele julgeoleku ja riigivalitsemise küsimustes. Kõneleja süüdistab valitsust rahva ja parlamendi usaldamatuses ning nõuab ausat ja kiiret teavitamist julgeolekuintsidentidest. Ta näeb valitsuse hiljutisi samme (palgatõusud) sundseisuna, mis on tingitud katastroofilisest usalduse puudumisest ja sotsiaalsest plahvatusohust.

Kõneleja seab kahtluse alla Eesti praeguse fiskaalpoliitika, pidades riigi madalat laenuprotsenti (24,1%) ebaloogiliseks, arvestades tõsiseid sotsiaalseid probleeme ja vaesust. Seisukoht on tulemuspõhine, rõhutades, et Eesti käitub risti vastupidi kui ülejäänud euroala riigid. Ta kritiseerib valitud suunda, mis ei lahenda olemasolevaid probleeme.

Poliitiline positsioon on tugevalt opositsiooniline, kritiseerides valitsuse seadusloomet kui põhiseadusvastast, lodevat ja kontrolli ihalusest ajendatud. Kõneleja rõhutab vajadust konkreetsete ja sisustatud seaduste järele ning toetab riigikaitse ja julgeolekuga seotud praktilisi meetmeid (nt varjendid). Stants on väärtuspõhine, keskendudes põhiseaduslikkuse ja demokraatlike vabaduste kaitsele nuhkimise vastu.

Kõige silmatorkavam teema on valitsuskoalitsiooni usaldusväärsus, mida hinnatakse erakordselt madalaks. Seisukoht on tugevalt vastanduv ja keskendub valitsuse tegevuse ning käitumise (kohaloleku) kriitikale. Poliitiline raamistik on pigem tulemuslikkuse ja väärtuspõhine (usaldus, austus).

Poliitiline positsioon on tugevalt suunatud riikliku nuhkimise ja liigse andmekogumise (superandmebaasi) vastu, rõhutades kodanikuvabadusi. Ta kritiseerib jäärapäiselt eelnõu uuesti esitamist, mille president oli varem tagasi lükanud, ning vastustab igasugust "meelsuskontrolli" ihalust. Tema raamistik on selgelt väärtuspõhine, keskendudes riigivõimu piiramisele ja privaatsuse kaitsele.

Tugev vastuseis valitsuse tsentraliseerimispoliitikale, eriti kultuuri ja hariduse valdkonnas, ning kaitsekulutuste ülimuslikkusele sotsiaalkulude ees. Poliitiline fookus on jõudlusel ja väärtuspõhisel kaitsel provintsi elukeskkonna eest, nõudes kodumaiste kultuuritöötajate palkade tõstmist välisabi ees. Valitsuse tegevust kritiseeritakse kui "korralagedust" ja "pehkinud puu" staadiumis olevat süsteemi.

Poliitiline seisukoht on tugevalt kriitiline valitsuse kiirustamise suhtes seoses "superandmebaasi" loomisega, mis saadeti Presidendi poolt varem "prügikasti". Kriitika on suunatud protseduurilistele puudujääkidele, eriti Finantsinspektsioonilt nõu küsimata jätmisele, ning on suunatud tulemuspõhisele ebaõnnestumisele.

Poliitiline positsioon on tugevalt opositsiooniline, keskendudes valitsuse eetikale ja tegevusele, kritiseerides ministri arrogantset käitumist ja Tervisekassa juhtumi finantskingitusi. Samuti vastustatakse jõuliselt koalitsiooni seadusloome protseduure, nimetades neid "teerulliks" ja konsensuse puudumiseks. Oluline on ka mure noorte töötuse ja Eesti rahva tuleviku teemade ideoloogilise jaotuse pärast.

Poliitiline positsioon on tugevalt valitsuse tegevust kritiseeriv, keskendudes majandusnäitajate halvale juhtimisele. Kõige silmatorkavamad teemad on rekordiline inflatsioon ja noorte tööpuudus. Kriitika on suunatud peaministri isiklikule suutmatusele olukorda lahendada, raamides valitsusaega kui negatiivsete rekordite perioodi.

Poliitiline positsioon on tugevalt valitsuse (eriti Kaitseministeeriumi) vastane, kritiseerides teravalt riigikaitse korralagedust ja ebaefektiivsust, viidates Riigikontrolli leidudele. Ta pooldab realistlikumat ja tegutsemisele keskenduvat kaitsepoliitikat, tuues eeskujuks Soome, vastandudes valitsuse "praalivale seltskonnale." Samuti rõhutab ta muret sõjahirmu ja madala kaitsetahte pärast, mis on tingitud ebakindlusest. Poliitiline raamistik on tugevalt suunatud valitsuse tegevuse ja tulemuslikkuse kritiseerimisele.

Poliitiline positsioon on tugevalt valitsusvastane, keskendudes maaelu ja väiketootjate huvide kaitsmisele ning riigi juhtimisstiili kritiseerimisele. Kõige teravamalt vastustatakse väikeste toetuste kärpimist (nt mesindus) ja elutähtsate regionaalteenuste (pangakontorid, notarid) kokkutõmbamist, samal ajal kui suurt riigiraha kulutatakse kontrollimatult mujal. Kriitika on peamiselt suunatud valitsuse lodevale juhtimisstiilile ja suutmatusele tagada Eesti kultuuri ja keele säilimist sisserände kontekstis.

Fookuses on valitsuse tegevuse kriitika, eriti maaelu ja kultuuripoliitika osas. Ta kritiseerib teravalt kokkuhoiu ebaõiglast rakendamist, mis eelistab suuri (mesinike toetused), ning topeltstandardeid Venemaaga suhtlemisel (intensiivne gaasiäri vs. agressiivne retoorika). Poliitiline positsioon on tugevalt väärtuspõhine, rõhutades õiglust ja riigi mäluasutuste tähtsust. Samuti kritiseerib ta koalitsiooni suhtumist maaelu probleemidesse, püüdes põllumajandusministri esinemist pimedasse aega lükata.