Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Peamised vastased on koalitsioon (keda kritiseeritakse debati eiramise ja saalist puudumise eest), kliimaaktivistid ja teadlased, keda süüdistatakse ebateaduse levitamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne, nimetades vastaste tegevust "vastutustundetuks lõssenkismiks" ja "kliimapaanika õhutamiseks." Ta heidab ette ka poliitikute hüpokriitilist lennureisimist kliimakonverentsidele.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, eriti sotsiaaldemokraadid, keda süüdistatakse mittekodanike valimisõiguse printsipiaalses kaitsmises ja Reformierakond sotside pilli järgi tantsimise eest. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilisi valikuid (maksuõigus, eelarve) kui ka protseduurilisi aspekte (koostöö tagasilükkamine põhiseaduskomisjonis). Kõneleja kritiseerib ka ajaloolist tegelast Reid Eesti demokraatia hävitamise eest 1934. aastal.

Peamine kriitika on suunatud peaministrile ja tema valitsustele, süüdistades neid fiskaalses ebaaususes, eelarve hägususest ja vasakäärmuslike ideoloogiate rahastamises. Rünnakud on intensiivsed ja hõlmavad nii protseduurilist kriitikat (vastamine eelmisele küsimusele) kui ka sisulist süüdistust raha kantimises äärmuslusele.

Peamine kriitika on suunatud Reformierakonna vastu, eriti Kaja Kallase, Jürgen Ligi ja Valdo Randpere suunas, keda süüdistatakse riigikaitse nõrgestamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilisi otsuseid (ajateenistuse kaotamise soov, õhutõrje eitamine) kui ka isiklikku käitumist (Kallase süüdistused karjumises). Kõneleja kahtleb vastaste motiivides, küsides, kas tegu oli rumaluse või millegi veelgi tõsisemaga.

Peamine vastasseis on suunatud täitevvõimule (ministrile) ja komisjoni esindajale, keda kritiseeritakse vastuste puudumise ja parlamendi alahindamise eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele puudujääkidele ning valitsuse soovile haarata parlamendi arvelt lubamatult palju võimu, andes "blankoveksli". Samuti kritiseeritakse NATO riikide ebaõnnestunud käike ja USA nõrkust Afganistanis.

Peamised vastased on Reformierakond ja Eesti 200, keda nimetatakse "liberaalseks parteiks" ja "käteväänajaparteiks". Kriitika on valdavalt isiklik ja eetilist laadi, keskendudes korruptsioonile, vassimisele ja "üdini plekiliste" isikute edutamisele kõrgetele ametikohtadele. Valitsust süüdistatakse põhiseaduslikus nihilismis ja konkurentide mahasurumises, välistades igasuguse kompromissi.

Kriitika on suunatud peamiselt valitsuse ja riigiasutuste (Politsei, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium) tegevusetuse või ebaefektiivsuse vastu. Kõneleja kritiseerib teravalt politsei suutmatust lahendada kohalikke narkoprobleeme ning valitsuse plaane vähendada riigi kohalolekut Ida-Virumaal.