Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Retooriline stiil on väga võitluslik, kriitiline ja sarkastiline, kasutades tugevaid emotsionaalseid termineid nagu "düstoopia," "kliimasektantlus" ja "julm, valelik, loodusvaenulik." Ta kasutab vastaste teadmiste puudumise naeruvääristamist ja rõhutab poliitika negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi. Kõneleja toetub pigem väärtushoiakutele ja vastandamisele kui detailsele poliitikaanalüüsile.

Retooriline stiil on väga võitluslik, tungiv ja kohati alarmistlik, kasutades dramaatilisi ohustsenaariume (nt Peterburist põgenevad massid, miljonilised kolonnid Euroopas). Kõneleja kasutab nii loogilisi argumente (õiguslikud viited) kui ka emotsionaalset apelli, et rõhutada kodakondsuse väärtust ja valitsuse ebaküpsust. Kasutatakse tugevaid hinnanguid nagu "riigiõiguslik nihilism" ja "kollektiivne privilegeerimine" ning esitatakse palju retoorilisi küsimusi.

Retooriline stiil on valdavalt võitlev ja süüdistav, eriti majandus- ja sotsiaalküsimustes, nõudes peaministrilt ausust. Kasutatakse tugevalt laetud ideoloogilist keelt, nimetades toetusi "raha kantimiseks äärmuslusele" ja toetatud rühmitusi "äärmuslaste puntideks". Esineja toetab oma väiteid konkreetsete, kõrgete inflatsiooniprotsentidega.

Kõneleja stiil on valdavalt võitluslik, tõsine ja tungiv, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle, nagu viited "riigikaitselisele pankrotile" ja "sajandi suurimale murele". Ta tasakaalustab emotsionaalseid hoiatusi konkreetsete andmete ja ajalooliste näidetega (VEB Fondi komisjon). Vastaseid kritiseeritakse teravalt, seades kahtluse alla nende kompetentsuse ja motiivid.

Retooriline stiil on nõudlik, kriitiline ja otsekohene, suunatud vastuste saamisele ja täitevvõimu vastutusele võtmisele. Kasutatakse loogilisi argumente ja viiteid varasematele ebaõnnestumistele, et rõhutada ettepanekute riskantsust ja parlamendi rolli tähtsust. Kõneleja esitab palju küsimusi, et rõhutada ministri või ettekandja teadmiste puudumist, näiteks Süüria operatsiooni õigusliku aluse osas.

Retooriline stiil on äärmiselt võitlev, süüdistav ja hukkamõistev, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle ja teravaid isiklikke rünnakuid. Kõneleja kasutab metafoore ("ämma kapp on põhjatu") ja ajaloolisi paralleele (1934. aasta hõnguga seadus), et rõhutada valitsuse tegevuse ebaeetilisust ja ohtlikkust. Toon on kiireloomuline ja hoiatav, rõhutades sõnade ja tegude vastuolu.

Stiil on valdavalt urgentne, nõudlik ja kriitiline, kasutades tugevaid metafoore olukorra tõsiduse rõhutamiseks ("elevant on toas," "tulekahju kustutada"). Kõneleja süüdistab politseid otsesõnu saamatuses ja nõuab valitsuselt konkreetseid ettepanekuid ja praktilisi lahendusi. Toon on formaalne, pöördudes otse ministri ja ettekandja poole.