Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Peamine kriitika on suunatud panganduse tippudele ja õigusriigi institutsioonidele, kes pole suutnud tippkorruptsiooni eest vastutajaid karistada. Kõneleja kritiseerib ka regulatiivset fookust, mis kiusab väikeseid tegijaid (väikeste kiusamine) suurte rahapesijate asemel. Kriitika on poliitika ja menetluse ebaefektiivsuse põhine.

Kriitika on suunatud varasemale valitsuse tegevusetusele varjendite hooldamisel ja eelnõu võimalikule puudulikkusele maapiirkondade ning olemasoleva infrastruktuuri osas. Otsest poliitilist vastasseisu või isiklikku kriitikat ei esine, vaid kriitika on suunatud poliitika ja tegevusetuse vastu.

Peamised vastased on minister ja umbusalduse all olev isik, keda süüdistatakse vastutuse vältimises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii õigussüsteemi halvale juhtimisele (uurimiste toppamine) kui ka riigile kahjuliku ja riskantse lepingu sõlmimisele. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid nõutakse täielikku vastutuse võtmist.

Peamised vastased on valitsus ja ametnikud, keda süüdistatakse kogukondade reetmises ja äraostmises (Lääneranna näide), ning Euroopa Liidu eliidid ja bürokraadid. Kriitika on poliitika- ja väärtuspõhine, süüdistades vastaseid sotsialismi ja käsumajanduse maaletoomises. Kompromissivalmidust ei ilmne, nõutakse eelnõude lugemise katkestamist ja regulatsioonidest keeldumist, isegi trahvide ähvardusel.

Peamised vastased on peaminister (järeleandlikkuse eest ametnikele) ja kaitseminister (julgeoleku ohverdamise eest rohe-ideoloogiale). Kriitika on suunatud nii poliitilisele ebakompetentsusele kui ka protseduurilistele puudujääkidele (õigusliku aluse puudumine andmekogumisel). Esineja süüdistab valitsust "kärbeste pähe ajamises" ja vastutuse vältimises, välistades kompromissi julgeoleku arvelt.

Põhiline kriitika on suunatud valitsusele ja parlamendi enamusele, keda süüdistatakse Eesti suveräänsuse mahamängimises ja Brüsseli ees kummardamises. Kriitika on intensiivne ja süüdistab vastaseid Nõukogude-aegsete vigade (massiimmigratsioon, üleliiduline kord) kordamises. Samuti kritiseeritakse ERJK-d süsteemse tegevuse puudumise ja tühiste teemadega tegelemise eest.

Peamised kriitikaobjektid on valitsuse taristupoliitika ja rohepööre. Eriti terav on poliitiline rünnak "tuntud Autorollo-minister Keit Pentus-Rosimannuse" vastu, keda süüdistatakse Martin Helme PPP-plaani peatamises. Kritiseerib ka ministri optimismi Rail Balticu olukorra suhtes, tuginedes Läti uurimiskomisjoni tõenditele.

Peamised vastased on valitsev koalitsioon ja minister Jürgen Ligi, keda kritiseeritakse isiklikult (mineviku vigade eest) ja poliitiliselt. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust majanduse kidumises, demokraatia õõnestamises (ebaseaduslik e-hääletus) ja meedia mõjutamises "ajupesu" eesmärgil. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid rõhutatakse valitsuse tekitatud "kaost" riigikaitses.