Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Peamine vastasseis on suunatud ministri ja täitevvõimu vastu, keda kritiseeritakse tugevalt menetluslike vigade ja mõjuanalüüside tegemata jätmise eest. Kriitika on protseduuriline ja nõuab konkreetset tegevuskava (hoo mahavõtmine ja analüüsi tegemine). Rünnaku intensiivsus on mõõdukalt tugev, väljendades, et "Me ei saa ju niimoodi edasi minna".

Peamine kriitika on suunatud prognoose esitavale institutsioonile ebausaldusväärsuse ja rohepööret mittearvestavate prognooside tõttu, mis on poliitika- ja tulemuspõhine. Lisaks esitatakse terav küsimus peaministrile, nõudes selgitust tema retoorika ja hüperbooli kasutamise kohta sotsiaalküsimustes.

Peamised vastased on rohepöörde pooldajad, keda süüdistatakse tööstuse hävitamises CO2 hindade ja subsiidiumite kaudu. Kõneleja kritiseerib teravalt Sotsiaaldemokraate radikaalsotsialistlike eksperimentide eest ja Reformierakonda toetuse kivina kukkumise eest. Kriitika on ideoloogiline ja poliitiline, hoiatades liberaale sotsiaaldemokraatide väljale mineku eest.

Tugev vastuseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Reformierakonnale (härra Kivimägi), süüdistades neid hüpokriitilises käitumises ja poliitiliste vabaduste piiramises. Kriitika on suunatud ka Põhiseaduskomisjonile, kes lükkas tagasi ettepanekud valimiskorra parandamiseks sotsiaalhoolekandeasutustes. Ta süüdistab vastaseid selles, et nad loovad piiranguid, mida tulevikus võidakse kasutada nende endi vastu.

Peamine vastasseis on suunatud ametnikule, kelle mineviku äritegevus ja osalus riigihangetega seotud ettevõtetes tekitavad kahtlusi. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii isiklikule eetikale (osaluse loovutamine "tõsise probleemi" tõttu) kui ka hanke protseduurilistele vigadele (õigusvastased kvalifitseerumisnõuded).

Peamine vastane on Reformierakond ja valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse nii protseduurireeglite eiramise kui ka riigikaitset laastava poliitika eest. Kriitika on äärmiselt intensiivne, süüdistades vastasparteid ajateenistuse kaotamise ideega riigikaitsele ohtlik olemises. Vastaseid süüdistatakse ka tõe eiramises ja närvide kaotamises.

Peamised vastased on peaminister Kaja Kallas, minister Riisalo, Andres Sutt ja valitsuskoalitsioon tervikuna. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele ebaõnnestumistele (majanduslangus, andmeleke) ning eetilistele küsimustele (Vene rahaga seotus). Kõneleja nõuab ministrite ja terve koalitsiooni kiiret tagasiastumist, välistades kompromissi praeguse tegevusetuse korral.

Opositsiooniline hoiak on intensiivne ja kompromissitu, suunatud valitsuse ja selle esindajate vastu. Kriitika on nii poliitiline (lastetoetuste äravõtmine, indekseerimise puudumine) kui ka isiklik ja protseduuriline (süüdistused valetamises ja Viini konventsiooni rikkumises). Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid nõutakse valitsuse vahetust.

Vastuseis on intensiivne ja suunatud kogu koalitsioonile, eriti peaministrile ja sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse rahvusriigi vastases tegevuses ja Vene rahaga seotuses. Kriitika on valdavalt ideoloogiline ja isiklik, süüdistades vastaseid eesti rahvale näkku sülitamises ja Ukraina võitlusele karuteene tegemises. Kõneleja näeb vastaste tegevuses mustrit, mitte juhust, mis välistab kompromissi.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja peaminister, keda kritiseeritakse teravalt poliitika, ideoloogia ja väidetava korruptsiooni (Vene rahapesu ja annetused) eest. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, süüdistades valitsust Eesti rahva eksitamises ja marksismi elluviimises, ning kahtlustades nende lojaalsust (Vene patrioot, araabia patrioot).