Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Stiil on ministri suhtes kriitiline ja nõudlik, kirjeldades olukorda kui "rasket ja krobeline algust" ning väljendades nördimust eeskuju puudumise üle. Kõneleja esitab oma kriitika loogilise ja protseduurilise nõudena, pakkudes samas välja konkreetse lahenduse (analüüsi tegemine). Teine kõne on neutraalne ja täpsustav, keskendudes faktide väljaselgitamisele.

Stiil on kriitiline, otsene ja nõudlik, keskendudes loogilisele apellatsioonile ja tõendite esitamisele (vastuolulised prognoosid). Kõneleja kasutab retoorilisi küsimusi, et juhtida tähelepanu prognooside ebaõnnestumisele ja nõuda selgitust peaministri potentsiaalselt hüperboolse keelekasutuse kohta.

Retooriline stiil on kiireloomuline, kriitiline ja võitluslik, rõhutades tööstuste varisemist ja vajadust ellujäämisprojekti järele. Kasutatakse tugevaid ja emotsionaalseid väljendeid, nagu "rohepöörasus" ja "ideoloogiline krahh". Apellatsioonid on segu loogilistest argumentidest (Soome tuumajaamade numbrid) ja poliitilistest hoiatustest (Rootsi sotsiaalne krahh, Trumpi mõju).

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja võitluslik, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle, näiteks Eesti sattumise Putini Venemaaga "väga halba seltskonda". Ta rõhutab loogilist vajadust kriitika ja läbipaistvuse järele, vastandades seda "musta kasti" pimeusule. Kõne sisaldab nii isiklikke kogemusi (valimisvaatlejana) kui ka konkreetseid näiteid (Rakvere korruptsioon).

Retooriline stiil on nõudlik, kriitiline ja otsene, esitades küsimusi, mis viitavad eetilistele probleemidele ja õigusvastasusele. Kõneleja rõhutab vajadust selgete ja detailsete vastuste järele, nõudes selgitust, mitte lühikesi jaatavaid või eitavaid vastuseid. Kasutatakse loogilist apellatsiooni, viidates uudiste sisule ja hanke tingimustele.

Retooriline stiil on valdavalt võitluslik, kirglik ja süüdistav, eriti Reformierakonna riigikaitseliste seisukohtade kritiseerimisel. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle ja kujundlikku keelt, näiteks Reformierakonna võrdlemine Herman Simmiga ja põhiseaduse nimetamine "tühjaks kaevatud paberiks". Protseduurilistes küsimustes on toon terav ja nõudlik, nõudes vastastelt patukahetsust ja tuhka pähe raputamist.

Retooriline stiil on väga võitluslik, dramaatiline ja pakiline, kasutades tugevaid metafoore ("optiline illusioon," "miraažid") ja emotsionaalseid hinnanguid ("katastroof," "nutune olukord," "talumatu olukord"). Argumentatsioon toetub tugevalt faktidele, statistikale ja vastaste otsestele tsitaatidele (Kaja Kallas), et näidata valitsuse ebakompetentsust. Kõneleja nõuab radikaalseid samme ja vastutuse võtmist.

Retooriline stiil on väga võitluslik ja süüdistav, sisaldades otseseid isiklikke süüdistusi valetamises ("jultunud valetamine") ja riigi häbistamises. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle haavatavate rühmade kaitseks, kombineerides neid konkreetsete poliitiliste küsimustega (inflatsioon, maksuküür). Toon on kiireloomuline ja nõudlik.

Kõnestiil on äärmiselt võitluslik, süüdistav ja emotsionaalne, kasutades teravaid isiklikke rünnakuid (nt peaministri vaimne segadus) ja tugevaid ideoloogilisi paralleele. Ta kasutab ajaloolisi võrdlusi (Lenini bareljeef, Nõukogude internatsionalism) ning maalib vastaste tegevusest pildi kui revolutsioonilisest utoopia ehitamisest rahvusriigi vastu. Kõneleja palub ka lisaaega kolm minutit, mis viitab soovile oma seisukohti põhjalikult esitada.

Retooriline stiil on äärmiselt võitlev, süüdistav ja emotsionaalne, kasutades tugevaid süüdistusi ja ajaloolisi paralleele (kommunismitont, Nõukogude orjus). Kõneleja kasutab dramaatilisi kujundeid (suhkrupuuder, Annelinna pummelung) ja isikustatud rünnakuid, et rõhutada olukorra tõsidust ja kiireloomulisust, apelleerides rahvuslikule kaitsetahtele ja maksumaksja rahale.