Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Vastasseis on intensiivne ja suunatud valitsuskoalitsiooni vastu, eriti kritiseeritakse Eesti 200-t usalduse täieliku kaotamise eest, soovitades neil valitsusest lahkuda. Kriitika on nii eetilistel (valimiste manipuleerimine, korruptsioon) kui ka poliitilistel alustel (maksutõusud, mandaadi puudumine). Valitsust süüdistatakse julgeolekuteemade taha pugemises majanduse ruineerimisel.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse (adressaat "teie") vastu, süüdistades neid majanduslikus ebaõnnestumises ja odavtööjõu soosimises. Eriti terav on vastuseis Rohepöörde regulatsioonidele, mida peetakse totalitaristlikuks ja ettevõtteid sulgevaks. Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivne, rõhutades valitsuse tegevuse vastuolusid.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja selle liikmed, eriti Liina Kersna ja Johanna-Maria Lehtme erakond. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest (mandaadi puudumine) eetilise ja isiklikuni (pettus, alatusega asjade ajamine, 3 miljoni euro tuulde laskmine). Kompromiss on välistatud, kuna nõutakse valitsuse tagasiastumist.

Peamised vastased on kvootide ja rohepöörde ideoloogiat edendavad jõud (valitsus/EL), keda süüdistatakse sotsialistlikes luuludes ja ärisektorisse trügimises. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, väites, et vastaste tegevus on ebaaus ja ebaõiglane. Lisaks kritiseeritakse endise peaministri ebaväärikat käitumist lennukis, süüdistades oponenti selle mahavaikimises.

Kriitika on suunatud energiavaldkonna juhtimise ja poliitika vastu, mis on viinud alainvesteerimise ja süsteemi vananemiseni. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, rõhutades praeguse süsteemi suutmatust oma ülesannet täita ning viidates otseselt Eesti Energia juhi väljaöeldule kui tõendile.

Peamised vastased on valitsus (eriti Haridus- ja Teadusminister), Brüssel ning LGBT-ühingud/soopropagandistid. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, süüdistades valitsust maksuõiguse kaaperdamises ja "mürgise transideoloogia" sissetoomises. Kompromissivalmidus puudub, nõudes valitsuselt tegelemist valijate tegelike muredega.

Peamised kriitika sihtmärgid on justiitsministeerium, prokuratuur (nimetades prokurör Arika Leppa) ja valitsuspartei (viidates Kaja Kallase esimesele valitsusele ja ministri/endise erakonna esimehe tegevusele). Kriitika on intensiivne ja keskendub eetilisele vastutusele, uurimiste ebaõnnestumisele ning ebaprofessionaalsusele. Ta kritiseerib teravalt ka vastutamatust kui süsteemset probleemi.

Kõneleja kritiseerib teravalt juhuelektri pooldajaid, süüdistades neid loodusseaduste eiramises ja ideoloogilises pimeduses (võrdlus Lõssenkoga). Kriitika on peamiselt poliitika- ja faktipõhine, keskendudes võrgu ebastabiilsusele ja tuuleparkide majanduslikule ebaefektiivsusele. Ta kutsub vastaseid üles tulema "peidupaikadest välja" ja arutlema, kuid on oma seisukohtades kompromissitu.

Tugev vastuseis on suunatud endistele valitsuskoalitsioonidele, eelkõige EKREIKE ajale ja Ratase valitsusele, ning USA poliitilisele eeskujule (Trumpi valitsus). Kriitika on intensiivne ja isiklik, süüdistades neid demokraatia lammutamises ja Riigikogu kvaliteedi langetamises. Vastaseid sildistatakse otseselt ebakompetentseteks ("lambad").

Peamised vastased on "Brüsseli ametnikud," keda süüdistatakse bürokraatia loomises oma olemasolu õigustamiseks, ning valitsus, kes viib ellu EL-i käsulaudu. Kriitika on ideoloogiline, süüdistades vastaseid ideoloogilise kontrolli kehtestamises majanduse üle. Vastuseis on intensiivne ja kompromissitu, nimetades seadust "pealekaebamisseaduseks" ja seostades seda ajaloolise repressiooniga.