Täiskogu istungite kaupa: Siim Pohlak

Retooriline stiil on valdavalt võitlev ja kriitiline, kasutades teravaid metafoore (nt "doping" kuluhüvitiste kohta) ja isiklikke näiteid (Keldo taksosõit). Apellatsioonid on segu loogilistest argumentidest (rahaline sääst, bürokraatia vähendamine) ja emotsionaalsest survest (õigluse küsimus, majanduskriis). Kasutatakse ka otseseid väljakutseid koalitsioonile eeskuju näitamiseks.

Stiil on formaalne ja asjalik, kasutades viisakat pöördumist Riigikogu poole ("Head kolleegid, rahva teenrid"). Toon on tõsine ja rõhutab sotsiaalse probleemi lahendamise pakilisust, viidates nii seadusandlikule protseduurile kui ka varasemale ebaõnnestunud katsele. Kasutatakse nii loogilist (seaduseelnõu sisu) kui ka emotsionaalset (vähihaigete olukord) apelli.

Retooriline stiil on väga võitlev, kriitiline ja tungiv, kasutades tugevaid süüdistusi (nt valitsuse küünilisus, "goebbelslikult"). Kõne on ametlik, kuid sisaldab emotsionaalseid kirjeldusi rahva säästurežiimist ja tunglemisest toidupoodides. Argumentatsioon toetub nii majanduslikele loogikatele (kriisi ajal makse ei tõsteta) kui ka Euroopa riikide maksustatistika võrdlustele.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja võitlev, kasutades emotsionaalselt laetud termineid nagu "postorjanduslik demokraatia". Kõneleja esitab oma seisukohti veendumusega, rõhutades, et rahvast hoitakse otsustamisest eemal. Argumentatsioon tugineb pigem ideoloogilisele vastandamisele ja retoorilistele küsimustele Euroopa praktikate kohta.

Stiil on formaalne ja otsekohene, pöördudes lugupidavalt juhataja ja peaministri poole. Toon on skeptiline ja nõudlik, keskendudes loogilisele apellile ja faktide otsimisele. Kõneleja esitab küsimuse hüpoteetilise stsenaariumi (maksust vabastamine) eelarvelise kulu kohta, nõudes konkreetset numbrit.

Stiil on terav, kriitiline ja konfronteeriv, kasutades retoorilisi küsimusi vastase veendumuste proovile panemiseks ("Kas te päriselt ise ka usute seda?"). Kasutatakse negatiivset ja süüdistavat keelt, kirjeldades valitsuse tegevust kui vastutusest hoidumist ja "palli põrgatamist". Toon on skeptiline ja rõhutab, et poliitilised meetmed toovad kaasa vaid negatiivseid tagajärgi (maksutõusud).

Stiil on äärmiselt konfronteeriv, kriitiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades teravaid väljendeid nagu "pankade advokaat," "kitsarinnaline suhtumine" ja "äärmiselt küüniline ja üleolev." Kõneleja apelleerib tugevalt rahva huvidele ja õiglusele, seades vastanduse raskustes inimeste ja kasumit teenivate pankade vahel.