Täiskogu istungite kaupa: Siim Pohlak

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, sotsid, Eesti 200) ja põhiseaduskomisjoni esimees. Kriitika on suunatud nii saamatule majanduspoliitikale, mis kahjustab sotsiaalseid gruppe, kui ka eelnõu menetluse takistamisele. Vastaseid süüdistatakse isiklikes rünnakutes, "sopaloopimises" ja "dopingu" kasutamises (kuluhüvitiste näol), mis näitab rünnakute suurt intensiivsust.

Kriitika on suunatud varasema seadusandliku protsessi ebaõnnestumisele, kus sarnane eelnõu jäi "kummalisel põhjusel" toppama, hoolimata laialdasest toetusest. Väljendatakse muret, et valitsus ei ole pööranud probleemile piisavalt tähelepanu. Vastuseis on protseduuriline ja keskendub tegevusetusele.

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse teravalt vale majanduspoliitika ja ebaõiglaste maksutõusude eest. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, süüdistades valitsust jõukama osa soosimises ning rahva kannatuste eiramises. Valitsuse õigustusi käibemaksu langetuse ärajätmiseks nimetatakse "haleteks".

Peamised kritiseeritavad rühmad on "liberaalid" ja valitsev süsteem, keda süüdistatakse Eestis demokraatia moonutamises ja rahva otsustamisest eemal hoidmises. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, keskendudes protseduurilisele ebaõiglusele, kus rahvas saab sõna võtta vaid kord nelja aasta tagant.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele (Peaministrile), kritiseerides poliitika ettevalmistamise protseduurilist külge. Kriitika on poliitika- ja andmepõhine, seades kahtluse alla väite, et kõik asjad, eriti suurperedega seonduv, analüüsiti läbi.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond, kelle hariduspoliitikat nimetatakse "taandumispoliitikaks". Kriitika on suunatud poliitilisele vastutuse vältimisele ja ebaefektiivsetele meetmetele, mis soodustavad koolide sulgemist. Kliimapoliitika osas kritiseeritakse selle majanduslikke tagajärgi ja eesmärkide ebareaalsust.

Peamised vastased on Reformierakonna valitsus ja peaminister, keda süüdistatakse rahva huvide reetmises ning suurkapitali teenimises. Kriitika on nii poliitiline (maksupoliitika, energiapoliitika) kui ka isiklik/protseduuriline (avaliku arvamuse ignoreerimine, küünilisus). Kompromissivalmidust valitsusega ei ilmne, vaid nõutakse poliitika muutmist.