Täiskogu istungite kaupa: Tiit Maran

Kriitika on suunatud otsustajate vastu, kes on kehtestanud 30%/70% eesmärgid ilma põhjaliku aruteluta, ning nende vastu, kes on jätnud Keskkonnavaldkonna Arengukava (KEVAD) vastu võtmata. Vastuseis on intensiivne ja keskendub protseduurilistele puudujääkidele, süüdistades vastaspoolt otsuste ootamatus ja tasakaalustamata allatoomises.

Vastuseis on suunatud valitsuse poliitikale ja otsustusprotsessidele, eriti nõukodade moodustamisele ja keskkonnaseaduste eelnõudele. Kriitika on suunatud protseduurilistele puudustele (liikmete valiku kriteeriumid ja huvide konflikti välistamine) ning poliitika ebapraktilisusele. Rünnaku intensiivsus on tugev, nõudes selgitusi, miks teatud huvigrupid on välja jäetud.

Peamised vastased on Kliimaministeerium ja Vabariigi Valitsus, keda kritiseeritakse strateegilise arengukava kinnitamata jätmise ja läbipaistmatuse eest seaduste väljatöötamisel ("teki all, salaja"). Eriti terav on kriitika maaomanike ebaõiglase kohtlemise ja energiavaldkonna "lõputu jokutamise" pärast. Minister on ka eksitatud, kuna ta eitab raiete hüppelist kasvu Natura aladel, mida kõneleja parandab, viidates Riigikontrollile.

Peamine vastuseis on suunatud varasemate valitsuste tegematajätmistele (Natura hindamise ignoreerimine alates 2004. aastast) ja praegusele Kliimaministeeriumile. Ta kritiseerib teravalt metsatööstuse huvisid ja retoorikat, mis diskrediteerib looduskaitset, ning heidab ette ametnike ja poliitikute tasandi otsuseid, mis on tekitanud usaldamatuse riigi vastu.

Vastuseis on suunatud seadusemuudatuste algatajate vastu, keda kritiseeritakse selle eest, et nad ei loonud noortele eraldi toetust või alternatiivset lahendust. Kriitika on poliitikapõhine ja keskendub valitsuse suutmatusele vältida noorte sattumist toimetulekutoetuse taotlejate hulka.

Kriitika on suunatud poliitiliste võimumängude ja koalitsiooni suunas, mis lasevad sisulistel ettepanekutel kõrvale jääda, kui need tulevad opositsioonilt. Kõneleja märgib, et tema ettepanekud, mida ministeerium pidas algselt kergelt teostatavateks, muutusid opositsiooni sattumisel ootamatult keeruliseks, viidates protseduurilisele takistamisele. Samuti kritiseerib ta kohtu-, täitev- ja seadusandliku võimu võimetust mõista elukeskkonna tähendust.

Peamine kriitika on suunatud ministri ja valitsuse vastu, keda süüdistatakse fatalismi tekitamises ja tarbijate huvide eiramises. Kriitika on poliitiline, keskendudes seadusemuudatuste (konkurents) ja regionaalpoliitika (raudtee, maaelu toetus) puudujääkidele. Kõneleja heidab ministrile ette ka ebakõlasid ja vastuolusid tema varasemate ja hilisemate seisukohtade vahel.