Täiskogu istungite kaupa: Tõnis Lukas

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ja peaministri suunas, süüdistades neid vastutuse vältimises õpetajate palgatõusu osas ja formaaljuriidiliste otsuste puudumises kokkulepete taga. Kriitikat jagub ka diferentseerimisfondi jaotamise mehhanismile, mis loob omavalitsustele motivatsiooni jätta kvalifitseeritud õpetajad madalamale palgaastmele.

Peamine vastane on valitsus tervikuna ja konkreetselt minister Liisa Pakosta, keda kritiseeritakse usalduse puudumise, vassimise ja strateegilise läbimõtlemata otsuste eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii poliitilisele mandaadile kui ka protseduurilistele puudujääkidele (aruannete varjamine). Kompromissivalmidust ei näidata, nõudes valitsuse viivitamatut tagasiastumist.

Kriitika on suunatud negatiivsete eelarvepoliitiliste tendentside vastu teaduse rahastamisel (raha pillutamine ministeeriumide vahel) ja kinnisvaraarenduse surve vastu Tallinna Lauluväljakule. Samuti kritiseeritakse organisatsioonilisi otsuseid, mis ohustavad kultuuritraditsiooni järjepidevust (nt stipendiumide kadumine koorijuhtidele). Kriitika on poliitikapõhine ja strukturaalne.

Peamine kriitika on suunatud peaministrile ja Reformierakonnale, seades kahtluse alla peaministri erakondliku lojaalsuse ja valitsuse sisserändepoliitika. Kriitika on mõõdukalt intensiivne ja sisaldab nii isiklikke teravusi kui ka poliitikapõhist vastuseisu suuremale sisserändele. Valitsuse lahendusi töökäte puuduse osas peetakse ebapiisavaks või valeks.

Vastuseis on suunatud neile, kes pooldavad Ottawa konventsiooniga ühinemist ja täielikku desarmeerimist, keda ta süüdistab ebareaalses püüdluses olla "paberil püüdlikumad". Kriitika on poliitikapõhine ja strateegiline, rõhutades, et selline tegevus tekitaks suure ohu tsiviilelanikkonnale. Konkreetselt mainitakse, et Isamaa oli 2004. aastal ainuke, kes konventsiooni vastu hääletas.

Kõneleja on tugevalt opositsioonis valitsuskoalitsiooniga, kritiseerides neid nii poliitiliste lubaduste murdmise kui ka protseduuriliste viivituste eest (keeleseaduse eelnõu puudumine). Kriitika on poliitikapõhine, süüdistades valitsust eesti keele positsiooni nõrgendamises ja õpetajate palgaeesmärgi hülgamises. Ta märgib, et koalitsioon on Isamaa vajalikud muudatusettepanekud maha hääletanud.

Kriitika on suunatud eeskätt süsteemi puudujääkidele ja omavalitsuste vahelise koordineerimise puudumisele, mis viib ebaefektiivsete ja juhuslike otsusteni. Rõhutatakse, et osa investeeringuid on muutunud mõttetuks, mis viitab rahulolematusele senise planeerimiskorraldusega.

Kriitika on suunatud valitsuse ja ministeeriumi vastu süsteemituse, ebapiisava planeerimise ja reformide ebaõnnestunud rakendamise eest, tuues näiteks riigigümnaasiumide süsteemitu loomise ja konsultatsioonide puudumise. Eriti kritiseeritakse alaväärsustundest tingitud hoiakut, mis lubab eesti keele rolli kõrghariduses nõrgeneda. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine.