Täiskogu istungite kaupa: Tõnis Lukas

Retooriline stiil on analüütiline, kriitiline ja murelik, hoiatades, et praegused sammud jäävad "petlikuks rõõmuks", kui üldist palgatõusu ei toimu. Kõneleja kasutab struktureeritud lähenemist, jagades teemad selgeteks probleemideks (nt diferentseerimisfondi alus, omavalitsuste motivatsioon) ja esitab korduvaid küsimusi ministrile, keskendudes formaaljuriidilistele puudujääkidele.

Retooriline stiil on teravalt ründav ja tungiv, rõhutades korduvalt usalduse puudumist valitsuse vastu. Kõneleja kasutab nii loogilisi argumente (strateegiline läbimõtlematus, Rootsi näide) kui ka emotsionaalset apelli (kodanike turvatunne, Tartu maine). Tone on formaalne, pöördudes juhataja, ministri ja Riigikogu liikmete poole, ning rõhutab, et järelejäänud aeg on Eestile "mahavisatud aeg".

Stiil on formaalne, analüütiline ja põhjalikult selgitav, keskendudes seadusandlike detailide ja ajaloolise vajaduse põhjendamisele. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, esitades seaduse peatükkide kaupa, kuid lisab ka emotsionaalseid hoiatusi (nt Lauluväljaku kui rahvusliku pühapaiga kaitsmise vajadus kinnisvaraarenduse eest). Ta on tunnustav tegijate ja koostöö suhtes.

Stiil on formaalne, kuid sisaldab iroonilist ja provokatiivset sissejuhatust, mis on suunatud peaministrile ja Reformierakonnale. Kõneleja alustab isikupärastatud sarkasmiga, kuid läheb seejärel üle loogiliselt struktureeritud ja analüütilisele poliitikaküsimusele. Toon on kriitiline valitsuse strateegiliste lahenduste suhtes.

Retooriline stiil on tõsine, strateegiline ja sisaldab tugevaid emotsionaalseid apelle tsiviilkaotuste vältimisele ("liiga jube"). Kõneleja kasutab loogilisi argumente (kulutõhusus, taktiline vajadus) ja viitab ajaloolisele kontekstile (2004. aasta kõne), et kinnitada oma argumentide püsivat ajakohasust. Tone on kaitsev ja hoiatav, rõhutades reaalsete ohtude eiramise ohtlikkust.

Kõneleja stiil on formaalne, otsekohene ja kriitiline, kasutades loogilisi argumente ja andmeid valitsuse tegevusetuse rõhutamiseks. Toon on murelik ja tungiv, eriti eesti keele positsiooni vähenemise osas, hoiatades "mullide" tekke ja teiste keelte riigikeeleks muutumise surve eest. Ta esitab ministritele teravaid järelküsimusi, nõudes konkreetseid numbreid ja ajakavasid.

Retooriline stiil on analüütiline ja murelik, esitades ministrile formaalse küsimuse. Apellatsioon on loogiline, keskendudes praktilistele tagajärgedele, nagu rahaline raiskamine ja ebaefektiivsus, mis tulenevad juhuslikest otsustest.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja kriitiline, rõhutades vajadust detailse planeerimise ja selgete kokkulepete järele. Apellatsioonid on peamiselt loogilised, toetudes poliitilistele faktidele ja ajaloolisele kontekstile, kuid sisaldavad ka tugevaid emotsionaalseid väärtushinnanguid seoses eesti keele ja rahvusliku alaväärsustundega. Kõneleja on debatis püsiv, paludes korduvalt lisaaega teemade põhjalikuks käsitlemiseks.