Täiskogu istungite kaupa: Lauri Laats

Rhetorika on peamiselt kriitiline ja küsimustele suunatud, kombineerituna faktipõhise viitamisega. Ta kasutab selget ja otsustavat tooni, vahel kutsuvalt ning empaatiliselt kaitstes usulist vabadust, kuid samal ajal rõhutab avaliku aruandluse ja koostöö olulisust. Tekstides on nii otsesed küsimused kui ka mitteametlikud tunnustused, mis annavad kõnelevale isikule nii jõulise kui ka varjutava platvormi.

Rõhk on otsustav ja kriitiline, sageli esitab küsimusi ning viitab andmetele. Kasutuses on ametlik kõneviis ning viited stenogrammile; toon on murelik ja surve all, kuid konstruktiivne.

Toon on kriitiline ja ühtepidi koostööaldis: ta kasutab moraalseid argumento ja kolleegidele suunatud üleskutseid ning ajalises retorikas rõhutab solidaarset lähenemist. Tekib pituvaarglik, kuid samas faktidega toidetud retoorika, kus kasutatakse päringuid ja selgeid järeldusi valitsuse maksupoliitika kohta. Esile tõstetakse nii emotsionaalset kui ka ratsionaalset kõnekäiku, mis ühendab argumente faktide ning eetiliste kõnelustega.

Tõsine, formaalne ja põhisõnumitele keskenduv toon; kasutab nii emotsionaalseid näiteid (maapiirkondade elu, autotarvemised) kui ka faktipõhist argumentatsiooni. Esitab tihti küsimusi ministrile, rõhutab dialoogi ja koostööd, püüdes hoida arutelu konstruktiivse ning soliidse formaadi raames.

Kõned on peamiselt vaidlustele suunatud ja võitleva tooniga, kus opositsioon on nii karmilt kriitiline kui ka veidi kompromissile kutsuv. Rõhk on tugevasti data- ja arvupõhine: numbreid käibemaksu osakaalust, SKP-st ja eelarve tulude prognoosidest ning selle kõrval kasutatakse mõnikord ajaloolist tausta ja emotsionaalseid lugusid seisukohtade tugevdamiseks. Kõned on formaalses parlamendikõne vormis, tihti viidatakse seaduseelnõudele ja eelarvele ning kasutatakse küsimusi ning otseseid taotlusi arutelu suunamiseks. Rõhk on nii pragmaatiline kui moraalne: mõnes kõnes rõhutatakse majanduslikku mõju ja maksudevastandade kriitikat, mõnes aga meenutatakse inimeste elu (pensionäride toetus, hooldekodude rahastus) ning kutsutakse seadusandjaid tegutsema vastavalt.

Kanaliseeritud tugeva ja mõnevõrra combative tooniga, kombineerib emotsionaalse retoorika faktide ja arvudega; kasutab küsimusi ja näiteid (nt vene kõned, identifitseerimise probleemid) ning esitab otseseid üleskutseid ministeridele; vormilt on ametlik, kuid stiil on tihti lõikavalt otsekohene.

Rhetorically kriitiline ja otsustav, sageli emotsiooni kontrolli all, kuid peamiselt loogilise argumendi toel. Kasutab küsimusi, näiteid ja faktide viiteid, et esile tõsta vastuolu ja mõju kodanikele. Vormilt formaalne, mõnevõrra põletikuliselt väljenduv, kuid discplinaatlikult arutlev.

Kohandatud, vaidlustav ja tugevalt kriitiline toon; kasutab otseseid hinnanguid nagu „käkk, kobareelnõu”, rõhutab ebamugavat ja potentsiaalselt kahjulikku mõju ning esitab tugeva veenmis- ja noomimistooni; kombineerib faktide ja moraalse tähenduse rõhutamist.

Rääkimine on ametlik, küsimustele suunatud ja analüütiline; kasutab konkreetseid näiteid ja viiteid varasematele aruteludele, et suurendada tõenduslikkust. Toon on kriitiline, kuid mitte ärritunud, ning rõhk on probleemide ja lahenduste esiletoomisel.

Analüütiline ja faktidele põhinev toon; kasutab konkreetseid numbreid, et toetada väiteid. Sisaldab retoorilist küsimust „kas ettevõte on liiga ahne?“, mis lisab kriitilise ning tähelepaneliku mõõdet. Ametlik, veidi formaalne kõnelaad ning viited ministrite seisukohtadele annavad kõnele poliitilise resonantsi.