Täiskogu istungite kaupa: Lauri Laats

Toon on formaalne ja analüütiline—küsib küsimusi, esitab märke kriitikast ning kasutab välisriikide näiteid argumendi toeks. Tervitus ja ettekandja austav alustada viitab punktiolukorra ametlikule retorikale. Rõhk on küsimuste ja argumentide esitamisel, mitte emotsionaalsel rõhuvajutul.

Toon on kriitilise ja veenva iseloomuga: kasutab emotsionaalset argumentatsiooni koos faktipõhiste näidetega, aitab end tugevalt välja näha retooriliste küsimuste ja rõhuvate hüüatustega. Tekstides on tihti lusikatäis draamat ning samaaegselt konkreetne ja analüütiline. Vorm on pidulik, kuid sündmusele iseloomulikult terav ja otsekohane.

Kõne on formaalne ja faktipõhine, kasutatakse konkreetseid näiteid ning küsitavaid küsimusi valitsuse suunas. Emotsioonide ehk sümpaatia asemel eelistatakse analüütilist ja põhjendatud argumendi ning koostööd rõhutavat toonust.

Rõhk on analüütilisel ja kaalutlevat laadi ning sageli kasutab mõju suurendamiseks näiteid ja kirjandust (OSCE, meediakajastus). Tekstidel segu emotsionaalsest äratundmisest, faktipõhisest argumentoimisest ja demokraatia väärtuste kaitsest; stiil on formaalne, kuid katsetab ka oluliste eetiliste printsiipide (salajasus, läbipaistvus) esile tõstmist.

Rhetorika on vabatahtlikult kogusõnaline, tihti combatiivne ja uhutult heidutav; kasutab küsimusi ja tugeva isikliku tooniga toonilõike ning mõttetööd toetavaid näiteid. Tekstil on sisestruktuuri rõhk: faktide ja numbrite esitlus seguneeritult emotsionaalsele kirjelduslaadile; korduv märksõna “prioriteetide küsimus” ning kriitilised viited vastasuunalistele subjektiivsustele.

Kujundab oma argumendid analüütilise ja tiheda andmete põhjal, kasutades küsimusi ja viiteid ENMAK-i numbritele. Tekitab kõnes kriitilise, kuid mitte isikliku tooniga järeldusi; seguneb faktiline ja retooriline kinnitus ning mõnele küsimusele otsene vastus puudub. Võrdleb erinevaid stsenaariume ja näiteid, et rõhutada ebakindlusi ja vajadust selguse järele.

Toon on otsekohene ja veidi põgus ning kasutab sageli küsimusi, et esitada kriitikat ja sundida vastuseid. Tekstil on tugev faktide ja arvude toetuvus, kuid stiil jääb ametlikult kriitiliseks ning rõhutab probleeme ja riske.

Kohustuslikult kriitiline ja poleemiline, sageli retooriliste küsimuste, süüdistuste ja emotsionaalse tooniga; kasutab tugevaid väiteid ja numbreid ning pöörab tähelepanu usaldus- ja legitiimsusprobleemidele; vahel kutsuv ja sooviv koostööd, kuid peamiselt kontrastina valitsusega.

Rhetoriline stiil on kämpiv ja terav, kasutab palju faktide ja näidete põhinevat argumentatsiooni ning otseseid pöördumisi istungi juhatajale. Tekstides esinevad küsimused, kriitilised väljendid ja emotsionaalne toon koos konkreetsete parandusettepanekutega; sotsiaalsete ja majandusküsimuste käsitlemine on tihedalt seotud poliitilise võitlusega.

Rõhutatult argumenteeriv ja formaalne, kõneviis peamiselt faktidele ja näidetele põhinev; kasutab küsimusi ja vastuse otsimist (nt „Kas meil on võimalik…?“) ning rõhutab praktilisi mõjusid majandusele; emotsionaalselt mõõdukas, kuid kindlalt kriitiline ning valmis eristama ideed ja nende majanduslikku mõju.

Toon on viisakas, uuriv ja data-põhine; kasutab küsimusi ja hüpoteetilisi stsenaariume, et kutsuda esile arutelu ja kontrolli, mitte demonstreerida rünnakut. Tekst on formaalne, analüütiline ja süsteemne ning püüab tasakaalustada emotsionaalset juttu faktidega ning pakub konstruktiivset kriitikat.