Täiskogu istungite kaupa: Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Rõhutab rahulikku, koostööaldit ja formaalset tooni; kasutab selgeid viiteid varasematele aruteludele ning on valmis kompromisse kaaluma.

Kasutab otsingulist, küsimustikku ja tõstatust ning data- ja näitepõhist lähenemist. Kõnekunst on selgelt faktipõhine ja argumendid on struktureeritud numbritega; lisanduvad hüpoteetilised küsimused publikule (“kas olete valmis…”), et esitatud alternatiive paremini kaaluda. Toon on formaalselt kriitiline, kuid mitte vihane, ning suunatud konkreetsetele poliitikutele ja otsustele.

Rohkelt küsimusi ja dialoogilist tooni: “kas te olete minuga nõus?” ja vabade valimiste põhimõtete rõhutamine. Ton on ametlik, informatiivne ja veidi murelik, kasutades nii faktipõhist kui ka eetilist argumentoosi. Tekst balansseerib emotsiooni (moraalne esiletõstmine) ja loogilise tõendusmaterjaliga.

Kriitiline ja koalitsioonipõhine retoorika; kasutab tugevat emotsionaalset keelt (inimvaenulik valitsus, silmakirjalikkus) ning peibutab publikut küsimustega; vorm on küsimus-vastus ja argumentatsioon on data- ning näidetega toetatud, kuid samas polemitiseeriv ning soovib arutelu kõiki osapooli kaasata.

Küsimustele ja selgitustele keskenduv, otseselt kriitiline ja nõudlik toon. Kasutab võrdlusi ja viiteid varasematele juhtumitele, mis loob ettekäände tõstatada teemasid ning tõsta tähelepanu varasemate lubaduste täitmise vajadusele. Formaalne ja arutlev esitlusstiil.

Kõne on toonilt võitlev ja vaenuõhutav, sageli retooriliste küsimuste, sarkasmi ning pahameele väljendustega. Kombinatsioon rigidse kriitika ja emotsionaalse, moraalse kõnekõrgendusega; kasutab noobtipuundi ja näiteid “Exceli tabelist” kui kompetentsi sümbolit devalveerivat keelekasutust.

Tone on formaalne ja arutlev, kuid samas kriitiline automaksu vastu; kasutatakse küsimusi eesmärgiga ärgitada diskussiooni ning tõstatada potentsiaalseid õiguslikke tagajärgi. Kõne ühendab emotsionaalseid noote (mõjulik mõju peredele) ja faktipõhist, õigusteaduslikku argumentatsiooni, püüdes õiguslike dokumentidega tugevdada oma seisukohta.

Tegu on suuresti combative ja kiiret reageerimist eeldava stiiliga kõne. Tone on urgen, süüdistav ja emotsionaalne, kuid samas struktureeritud ning loogilise loeteluga; kasutab kordamist, küsimusi ja konkreete näiteid (perede, puuetega inimeste olukord, maapiirkonnad). Põhisuhted on tõstetud ja esteetiliselt rikas, kuid samas otsene ning vastuoluliste põhjuste osas kindel.

Rõhk on formaalne, küsimustele põhinev ja andmetel toetud; kasutab konkreetseid näiteid ja numbreid ning püstitab küsimusi riskide analüüsimise ja otsuste läbimõtlemise kohta. Toon on kriitiline, kuid mitte vaenulik, keskendudes loogilisele arutlusele ja kontrolli nõudmisele.

Toon on austav, küsitav ja mõõdukas; kasutab küsimusi, et suunata arutelu konkreetsete meetmete poole.