Täiskogu istungite kaupa: Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Oppositsiooni suhtes on pragmaatiline: valmis toetama opositsiooni mõistlike muudatusettepanekute esitamist, kui see aitab konsensuse saavutamist; ei ole kriitiline ega ründav.

Kriitiline valitsuse majanduspoliitika suhtes, eriti juhitavate maksumuudatuste osas (käibemaksu tõus). Mainitakse, et Keskerakond esitas eelnõu 9%-le langetamiseks ning Reformierakond ei toetanud, viidates opositsiooniliste positsioonide vahelisele põimunud arutelule. Teises lõigus on kriitika suunatud PPA lähtekohtadele ja seaduslike alusvajaduste puudumisele, kusjuures opositsioon raskendab sunni järelevalvet ja jälgimisühiskonna kasvamist ning rõhutab põhiõiguste kaitset.

Tugevalt opositsiooniline seisukohaga Tallinna linnavalitsuse otsuse vastu; väidab, et otsus piirab vabade valimiste põhimõtteid ning nimetab seda põhimõtteliselt problemaatiliseks. Kritiseerib otsuse mõju demokraatiale ja valijate vabadusele, kasutades tugevaid hinnanguid nagu “riivamine.”

Põhirivaal on Sotsiaaldemokraadid ja nende maksupoliitika, mida käsitletakse kui inimeste toimetulekut kahjustavat ning demokraatlikultisu vastu seisvat; kriitika on tuntavalt tugev ja emotsionaalne (inimvaenulik valitsus, silmakirjalikkus), kuid otseselt võimalust kompromissile tähistab soovimatuses pigem piirata kui heakskiit; rõhutatakse, et varasemate otsuste kriitika tuleb visuaalselt välja.

Kriitilist hoiak prokuratuuri ja õigussüsteemi suhtes ning nohivõrku laiemalt (vastuvõtmatute väljaütlemiste ja puuduva kaitse ohvritele). Teises kõnes esineb terav kriitika lobitöö vastu ning nendega seotud ideaalsete ja parteide mängude (Uber, Bolti, Reformierakond, Eesti 200) vastu; tugeva opositsiooni tooniga. Intensiivsus kõrge.

Peamised vastased on koalitsioonivalitsus ja peaminister, keda süüdistatakse maksudest külvamise ja läbipaistmatuses; kritiseeritakse ka rahandusministri sõnavõttu ning Reformierakonda ning Kristen Michalit kui populismi lainevaste osapooli. Sõnavõtt on tihedalt poliitilise vastasseisu tooniga ning kompromissile on minimaalseid viiteid; kriitika on tugev ja otseselt suhteline valitsusega.

Peamine vastane on automaksu poliitika ja selle poolt esindatud lähenemine; kriitika on poliitikapõhine ja õiguslik ning rõhutatakse erisuste puudumist ja põhiseaduslikkusega vastuolu. Ta näitab vastuolu tekitanud muudatusi ning valmisolekut kasutada kohtuabist; kompromissi kohta konkreetset ei mainita, tugev vastuvõtt automaksule.

Peamised kriitikud on valitsuskoalitsioon (sh Reformierakond) ning sotsiaaldemokraadid, keda süüdistatakse maksude suurendamises ja ebaõiglases koormuses peredele. Esineja rõhutab, et automaksu kaudu järgitakse ebaõigette ja kahandatakse kesksete sotsiaalsete gruppide elatustaset; otseselt väidetakse, et koalitsioon on süüdi kahjustavates maksupoliitikates. Atakk on tugev, kuid on piiratud sooviga kasutada õiguslike vahendeid ja koalitsiooniga koostööd otsida, mitte personifitseerimisega kompromisse keelata.

Põhijooneks on kriitika tänase valitsuse otsuste ja koalitsiooni kavatsuste suhtes, eriti Enefit Greeni riigi tagasiostu osas ja maksupoliitika läbipaistvuse puudumise kohta. Seisund on tugeva kriitilise ja nõudliku ning pööratud täiendavale kontrollile ning korruptsioonivastase erikomisjoni läbivaatele järeldustele; kompromissi tõstmine ei ole esile tõstetud.

Kriitika regulatiivsele lahendusele ja direktsioonile, rõhutab vajadust laiemate ning konkreetsete meetmete järele; toon on kriitiline, kuid mitte isiklikult adversatiivne.