Täiskogu istungite kaupa: Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Sotsiaaldemokraatide suhtes tugeva kriitiline ning süüdistav; rõhutab nende järjepidevuse puudumist ja põhimõtete muutumist. Intensiivne, kuid peamiselt poliitilise vastasseisu kontekstis.

Mõlemad kõned esindavad tugevat opositsiooni: esimeses kõnes kriitika maksupoliitikale ja EU direktiivile ning nõue selgituse ja võimalikku edasi lükkamist; teises kõnes automaksu vastu, rõhuasetus õigusküsimustele ja haavatavate rühmade kaitsele. Intensiivsus on kõrge, kriitika kontsentreeritud ning kompromissi otsimist peamiselt nähakse vajalikuna, kuid ei kirjeldata laiapõhjalist koostööd koalitsiooniga.

Oppositsiooni laadi kriitika Eesti 200 suhtes; süüdistused korruptsioonis, huvide konflikti ja ebaseaduslikes protseduurides; rõhutatakse vajadust läbipaistvuse ja kontrolli järele. Koheva tooniga küsimuste esitamine näitab tugevat vastandumist ja vastutuse nõudmist, ilma valmisolekuta leppida ebaõiglaste praktikatega.

Peamine vastuhakk on koalitsioonile ja Reformierakonnale: sügav kriitika automaksu vastu ning süüdistused ebamõistlikes maksustruktuurides ja menetluslikes piirangutes. Intensiivne kriitika on nii poliitiliste otsuste kui ka demokraatlike protseduuride elluviimise suhtes; rõhutatakse põhiseaduslikkuse ja rahvaõiguste rikkumist. Kui esitatud nõuded eirasid, kavandatakse konkreetsed õiguskaitsevõtted.

Valitsuse liikmete ilmumise puudumine erikomisjonides on peamine kriitiline teema; kriitika on protseduuriline ja keskendub ilmumise ja vastuste puudumisele, mitte isiklike põlguste väljendamisele. Intensiivne ja eesmärgipärane, kompromissi rõhutatakse pigem kui jätkuv koormus seoses õigusliku aruandlikkusega.

Põhirivis on opositsioon sotsiaaldemokraatidele ja nende plaanidele; kriitik nende teed kasemetsateemal ning laiemalt süsteemsetele ettepanekutele. Feilib hoobadega suurtele muutustele, nagu riigiinstitutsioonide uued karistusmehhanismid, ning rõhutab, et tuleb järgida õiguskorda ja teha erikontrolle ning mitte luua uued eraldi menetluse vormid. Iseloomustab vastasseisu kui diskursiivset ning jätab mulje et kompromiss on mõnes mõttes võimalik, kuid ei tee brave lubadusi.

Rünnak on suunatud peamiselt Michali ministrile, KredExi ning Nordica juhtidele ja nõukogule; kriitika laieneb ka koalitsioonile kui tervikule, kes on tema arvates varjutanud või vähendanud aruandlust. Toob välja, et kriitilised toimingud toimusid ilma läbipaistvate hangete ja nõuetekohaste menetlusteta, ning kutsub üles vastutusele võtmisele ja uurimisele. Intensiivsus on kõrge ning kompromissivõimalus ei ole esiplaanil, kuna eesmärk on eesmärgipärane läbivalgustamine ja vastutus.