Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Peamised vastased on siseminister (protseduurilistel ja õiguslikel alustel) ning Reformierakonna minister Jürgen Ligi. Ligi vastu suunatud rünnakud on intensiivselt isiklikud, süüdistades teda valetamises ja isiksusehäires. Valitsuse majanduspoliitikat kritiseeritakse teravalt, viidates selle ebaõnnestumisele ja protestidele.

Peamine vastane on rahandusminister Jürgen Ligi, keda kritiseeritakse nii isiklikul (nartsissistlik isiksusehäire) kui ka eetiliste rikkumiste (huvide konflikt) tõttu. Vastuseis on suunatud ka valitsuse õiguspoliitikale, mis karmistab trahvimäärasid ilma nähtava rikkumiste kasvuta. Kriitika on intensiivne ja isiklikke süüdistusi sisaldav.

Kriitika on suunatud kehtiva õigusnormi vastu, mida peetakse põhiseadusvastaseks omandiõiguse riive tõttu. Vastuseis on intensiivne ja põhineb puhtalt juriidilisel ja põhimõttelisel alusel, väites, et madalama astme seadus ei tohi piirata põhiseadusega tagatud õigusi.

Peamine vastuseis on suunatud valitsusele ja konkreetsetele ministritele, keda süüdistatakse vassimises, keerutamises ja asjast arusaamatuses. Kriitika on nii poliitika- (kulukas eelnõu) kui ka protseduuriline (Riigikogu teadmatus) ning isiklik. Rõhutatakse laialdast rahulolematust, mis hõlmab kultuuritöötajaid, õpetajaid, Eesti Raudtee ametiühingut ja tööandjate keskliitu.

Peamine vastane on valitsus, keda kritiseeritakse intensiivselt majandust hävitava poliitika ja eelarvekärbete eest. Kriitika on poliitikapõhine, kuid sisaldab ka süüdistusi, et valitsus valmistub jõumeetmeteks streikijate vastu. Vastasseis on kõrge intensiivsusega ja kompromissi võimalust ei mainita.

Opositsiooniline hoiak on väga intensiivne ja suunatud eelkõige Jürgen Ligile ja Reformierakonnale. Kriitika on nii poliitiline (maksukoormuse tõstmine) kui ka isiklik/eetiline, süüdistades oponenti ametivande vaimu rikkumises ja ebakonsistentsuses. Rünnakud on otsesed ja kompromissitult agressiivsed.

Peamised vastased on valitsuse ministrid, keda süüdistatakse põhiseaduse rikkumises ja ebaeetilises tegevuses, ning Riigikogu juhatus, kes lubas korruptsioonihõngulise eelnõu menetlusse. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilisi (Keit Kasemetsa koht) kui ka protseduurilisi süüdistusi (kättemaksuaktsioon Taimar Peterkopi vastu). Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid nõutakse vastutust ja tagasiastumist.

Vastuseis on suunatud valitseva koalitsiooni ja eriti Reformierakonna vastu, süüdistades neid teadlikus valetamise ja rahva petmises (maksutõusud, valimislubadused). Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest ebaõnnestumisest "riigivastase tegevuse" sildistamiseni. Ta väidab, et koalitsioon on "kuskilt antavate käskude jooksupoiss" ja teeb seda võimu säilitamise nimel.

Peamine vastasseis on suunatud ministri ja valitsuse poliitika vastu, kritiseerides nii Rail Balticu eesmärke kui ka liikluskorralduslikke otsuseid. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, vihjates, et minister on kas ebaadekvaatselt informeeritud või teadlik projektide tegelikest, rahvuslikke huve kahjustavatest eesmärkidest.