Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Peamine vastasseis on suunatud seaduseelnõu eestvedajatele ja Riigikogu juhtkonnale, keda kritiseeritakse praakseaduste ja pretsedenditu kiirmenetluse eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele ning õigusriiklust puudutavatele ohtudele, vihjates, et tegemist on riigile ohtliku tegevusega.

Kriitika on suunatud eelkõige seadusandliku protsessi ja esitatud analüüsi puudulikkuse vastu, seades kahtluse alla ettekandja väited, et lühiajaline viivitus ei too kaasa midagi hirmsat. Vastuseis on intensiivne ja põhineb skeptilisusel esitatud leevendavate väidete suhtes, nõudes valitsuse esindajalt detailsemaid andmeid viivituste tagajärgede kohta.

Vastasseis on suunatud peaministrile ja valitsusele, kritiseerides nende suutlikkust e-valimiste mudelit rahvusvaheliselt edendada. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, kasutades negatiivset võrdlust Venetsueela ja Venemaaga, et rõhutada valitsuse ebaõnnestumist.

Kõneleja kritiseerib teravalt Sotsiaaldemokraate nende intensiivse käitumise eest konkurentsiseaduse arutelul ja nende puudumise eest olulisema RAB-i seaduse debatil. Ta ründab valitsuse "parteigruppi" (Kristen Michalit kui "Suurt Venda") totalitaarsete kalduvuste eest, süüdistades neid kiirustamises madala toetuse tõttu. Lisaks kritiseerib ta Delfit ja Eesti Ekspressi kui poliitiliste tellimuste täitjaid, mis teevad Eestist "banaanivabariigi".

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ja vastutavate ministrite tegevusele, keskendudes seadusloome venitamisele ja ebaotstarbekale tööle. Kriitika on protseduuriline ja intensiivne, viidates varasematele ebaõnnestumistele (Rainer Vakra aeg) ja eelnõude koostajate lahkumisele. Ta tsiteerib kaitseministrit, et seada kahtluse alla siseministri tegevuse otstarbekus.

Peamine kriitika on suunatud koalitsiooni "teerulli" taktika ja eelarvemenetluse läbipaistmatuse vastu. Eriti teravalt kritiseerib ta sotsiaaldemokraate seoses trahvieelnõuga, süüdistades neid karistamise ja raha põletamise ihaluses. Ministrit Annelyt kritiseeritakse saadikute mõnitamise ja opositsiooni muudatusettepanekute prügikasti saatmise eest.

Kriitika on suunatud varasema seadusloome kvaliteedile, kus kolm seadust (alusharidus-, haridus- ja toiduseadus) omavahel ei haaku. Samuti kritiseeritakse Riigikohtu esimehe ettekannete ebapiisavat mõõdetavat kasu, seades kahtluse alla nende praktilise väärtuse. Kriitika on protseduuriline ja tulemuspõhine.

Kriitika on suunatud otse peaministrile ja valitsuskoalitsioonile, keda süüdistatakse tegelikkuse eitamises, usalduse puudumises ja parlamendis "teerullina" käitumises. Kriitika on nii poliitiline (majanduslik ja demograafiline kriis) kui ka protseduuriline (valitsuse ülimalt väike toetus, aga jätkuv võimulolek). Kõneleja ei paku kompromissi, vaid nõuab olemasoleva poliitilise pildi täielikku lõhkumist.

Kriitika on suunatud valitsusparteidele (Reformierakond, Eesti 200) ja ministeeriumide tegevusetusele, süüdistades neid suutmatuses vajalikke finantsinstrumente välja töötada. Ta kritiseerib ka Riigikogu juhtkonda (Lauri Hussar, Marek Reinaas, Urve Tiidus) vastutuse küsimuses, kui ohutust parandavaid eelnõusid ei toetata. Üldisemalt kritiseerib ta poliitilist kultuuri, kus opositsiooni eelnõud saadetakse "prügikasti" mõjuanalüüsi puudumise ettekäändel.

Kriitika on suunatud Maaeluministeeriumi ametnikele, keda süüdistatakse ebaõiglases toetuste jaotuses ja halvas kommunikatsioonis mesinike esindajatega. Laiemalt kritiseeritakse Riigikogu liikmeid pealiskaudsuse eest eelarveridade sisu uurimisel, nimetades neid "pimedad, edevad ja pealiskaudsed".