Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Poliitiline positsioon on tugevalt vastanduv käsitletavale seaduseelnõule (tõenäoliselt "superandmebaas"), mida peetakse Eesti õigusriiklusele ülimalt ohtlikuks. Vastuseis on suunatud nii seaduse sisule kui ka pretsedenditule menetluskiirusele (kaks lugemist nädalas). Fookuses on väärtuspõhine kriitika seaduste praakkvaliteedi ja Riigikogu töökorralduse vastu.

Poliitiline fookus on suunatud julgeolekuriskidele ja seadusandluse viivitustega kaasnevate tagajärgede analüüsimise nõudmisele. Ta rõhutab vajadust hinnata ohte, mis on seotud seksuaalpervertide ja narkoliikumisega, kui kaasaegseid turvameetmeid (kaamerad) ei rakendata. Lisaks tõstatatakse mure digitaalse turvalisuse (hääle imitatsioon) ja parlamendi haldusküsimuste (kanade piinamise teemalised spämmi kirjad) pärast. Stants on tugevalt riskianalüüsist ja protseduurilisest korrektsusest juhitud.

Poliitiline seisukoht keskendub tugevalt Eesti e-valimiste mudeli rahvusvahelisele tunnustusele ja mainele. Seisukoht on kriitiline, seades kahtluse alla, kas mudel suudab saavutada OECD riikide heakskiidu, või jääb see seostatuks Venetsueela ja Venemaaga. Kadreering on tulemuspõhine, rõhutades vajadust saavutada rahvusvaheline legitiimsus.

Poliitiliselt toetab kõneleja pragmaatiliselt ebatäiuslikku konkurentsiseaduse eelnõu, pidades seda halbadest valikutest parimaks. Samas on ta äärmiselt jõulises opositsioonis Rahapesu Andmebüroo (RAB) seaduse eelnõule, nimetades seda "kõige rõvedamaks" ja teekonnaks totalitaarsesse riiki. Tema positsioon on tugevalt väärtuspõhine, rõhutades õigusriigi ja põhiõiguste kaitset. Ta kritiseerib valitsuse tegevust kui "piinlikku" ja "naljakat".

Poliitiline fookus on tugevalt suunatud seadusloome protseduurilisele ebaefektiivsusele ja venitamisele ("jorutamine," "molutamine"). Ta kritiseerib teravalt valitsuse suutlikkust viia lõpule eelnõusid, eriti Jäätmeseaduse puhul, mis on veninud aastaid. Samuti seab ta kahtluse alla eelnõude parandamise otstarbekuse, kui need on määratud peagi asendamisele uute seadustega, raamides kriitikat tulemuslikkuse puudumisena.

Kõneleja väljendab tugevat vastuseisu valitsuse menetlusviisidele, eriti eelarve läbipaistmatusele ja "teerulli" taktikale. Tema seisukohad on tugevalt väärtuspõhised, rõhutades põhiseaduslikkust (viidates § 22) ja vastutustundlikku rahakasutust "kokkuhoiurežiimi" ajal. Ta kritiseerib teravalt valitsuste suutmatust lahendada pikaleveninud seaduseelnõu probleemi, mis on toonud kaasa suured trahvid.

Kõneleja rõhutab tugevalt seadusloome kvaliteeti ja vastutust, kritiseerides Riigikohtu esimehe ettekannete mõõdetava kasu puudumist. Ta toetab jõuliselt parandusettepanekuid, mis on suunatud lastehoiu ja haridusseaduste korrektse toimimise tagamisele, keskendudes tulemuspõhisele poliitikakujundamisele. Poliitiline fookus on suunatud vigade parandamisele enne, kui need tekitavad reaalseid probleeme.

Kõneleja on valitsuse suhtes tugevas opositsioonis, kritiseerides teravalt peaministri optimismi ja valitsuse tegevust, mis on viinud majandusliku stagnatsiooni ja usalduskriisini. Poliitiline seisukoht on tugevalt tulemuspõhine, rõhutades, et riik on liitkriisis (majandus-, rahvastiku-, julgeoleku- ja poliitiline kriis) ning praegune poliitiline pilt tuleks usalduse taastamiseks kapitaalselt segi lüüa ja otsast peale alustada. Ta rõhutab valitsuse naeruväärselt madalat toetust, mis näitab usalduse puudumist rahva seas.

Poliitiline positsioon on tugevalt kriitiline valitsuse tegevuse suhtes, eriti seoses rohepöörde ja taastuvenergia utoopiliste lubadustega. Ta rõhutab, et poliitiline süsteem naeruvääristab opositsiooni eelnõusid, mis tegelikult kanaliseerivad inimeste reaalseid muresid. Poliitiline raamistik on segu väärtuspõhisest (keskkonna ja elukeskkonna kaitse) ning tulemuspõhisest kriitikast (projektid ei jookse välja, ministeerium on jõuetu).

Poliitiline seisukoht keskendub tugevalt väikemesinike ja pensionäride toetamisele, vastandudes Maaeluministeeriumi otsusele jätta 77,6% mesinikest toetusest ilma. Esineja kritiseerib teravalt toetuste ebaõiglast jaotust, mis põhineb meelevaldisel 15 taru piiril, ning seab kahtluse alla argumendi, et ainult suurtootjad tegelevad toidujulgeolekuga. Seisukoht on suunatud bürokraatliku ebaõigluse vastu ja rõhutab vajadust toetada tavalisi inimesi.