Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, kuid muutub teises kõnes teravalt kriitiliseks ja rahulolematuks, kuna eelmine vastus ei rahuldanud. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, nõudes konkreetseid aluseid, tingimusi ja otsustajaid, samas esitatakse kaudseid süüdistusi poliitilise kallutatuse ja lojaalsuse ostmise kohta.

Stiil on formaalne, analüütiline ja teravalt kriitiline, eriti valitsuse kommunikatsiooni ja endise ministri tegevuse osas. Kasutatakse loogilisi argumente ja faktide kontrolli (nt auto omandi küsimus, kuupäevad), et paljastada väidetavat ebatäpsust ja manipulatsiooni. Kõneleja rõhutab institutsioonide laitmatuse ja ilmeksimatuse vajadust, kasutades retoorilisi küsimusi ja otseseid süüdistusi poliitilises lavastuses.

Stiil on terav, süüdistav ja konfronteeriv, keskendudes ministri ebaeetilise käitumise ja vastutuse vältimise paljastamisele ("vassimine"). Kasutatakse loogilisi apelle, et näidata koalitsioonipartnerite kaitsmist ja süüdistuste poliitilist kallutatust, esitades sageli otseseid ja väljakutsuvaid küsimusi. Esineja nõuab vastutuse võtmist ja kritiseerib ministri poolt prokuröridele karistamatuse tunde andmist.

Retooriline stiil on tõsine, ettevaatlik ja murelik, rõhutades eetilist vastutust ja vajadust maksimaalse ettevaatlikkuse järele ("kahtlus südames"). Kasutab nii loogilisi argumente (protseduuriline järjekord, rahvusvahelised näited) kui ka emotsionaalseid apelle (hirm vanemaealiste koormaks muutumise ees). Stiil on formaalne ja pöördub nii saalis viibijate kui ka interneti vahendusel jälgijate poole.

Retooriline stiil on väga konfronteeriv, tungiv ja süüdistav, eriti vastates välisministrile, keda süüdistatakse ülbes ja asjakohatus käitumises ning demagoogitsemises. Kasutatakse nii emotsionaalseid näiteid (Pariisi Bolt takso, juudi kogukonna hirm) kui ka konkreetseid fakte (hääletuste kuupäevad) oma seisukohtade toetamiseks. Kõneleja kasutab otseseid süüdistusi valeväidete esitamises ja küsib protseduuriliselt, kas ministri käitumine kvalifitseerub laimuks.

Stiil on formaalne ja asjalik, pöördudes lugupeetud ametnike poole küsimuse vormis. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni (vajadus sõltumatu eksperdi järele), kuid rõhutab emotsionaalselt laste kui kahjukannatajate olukorda. Toon on murelik ja lahendustele orienteeritud.

Kõneleja stiil on väga võitluslik, kriitiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades väljendeid nagu "maksufestival," "silmamoondus" ja "pöörane." Ta vastandab järjepidevalt peaministri optimistlikke loosungeid ("elu läheb lihtsamaks") süngete tulevikuprognoosidega, nõudes peaministrilt tõe rääkimist. Kõne on formaalne, kuid sisaldab tugevaid isiklikke süüdistusi valitsuse aadressil.

Retooriline stiil on ametlik ja lugupidav ettekandja suhtes, keda kiidetakse heade nõuannete eest ja kelle kõne laialdast levitamist meedias soovitakse. Samas on toon valitsuse tegevuse osas nõudlik ja kiireloomuline, rõhutades vajadust teha kohene vigade parandus. Kõneleja kasutab oma endise õpetaja rolli autoriteedina, et anda nõu tagasivaatamise tarkuse kohta.

Retooriline stiil on terav, kriitiline ja sageli sarkastiline, kasutades huumorit nii juhataja kui ka vastaspoole suunas (nt "Võrklaeva grillimine", "väsinud pilk"). Kasutatakse tugevaid süüdistavaid termineid (nt "tõe väänamine", "silmamoondus") valitsuse lubaduste ja tegelikkuse lahknevuse rõhutamiseks, rõhudes pigem emotsionaalsele ja usaldusväärsuse kriitikale.

Stiil on formaalne ja murelik, rõhutades maapiirkondade teede olukorra kriitilisust ja kiireloomulisust. Kõneleja kasutab loogilisi argumente (KOV-ide rahapuudus, kohustused) kombineerituna sotsiaalse apellatsiooniga, et rõhutada teede vajalikkust elanikkonna püsimajäämiseks. Küsimuse esitamise alguses on ka kerge iroonia ministri ametinimetuse osas.

Stiil on tungiv, tõsine ja püsivalt kriitiline, rõhutades, et Pihlakodu juhtum on "riigi väärikuse küsimus". Kõneleja kasutab nii emotsionaalseid apelle (kannatuste vältimine, hirm vanemate pärast) kui ka loogilisi ja protseduurilisi argumente (vastutusahel, seadusloome, bürokraatia). Ta kordab korduvalt põhiküsimust vastutaja määramise kohta, et vältida olukorda, kus "vastutavad kõik, aga tegelikult mitte keegi".