Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Retooriline stiil on teravalt kriitiline, tõsine ja tungiv, rõhutades valitsuse tegevuse ebakvaliteeti ja vastutust. Apelleeritakse loogikale ja analüütilisele kvaliteedile, vastandades seda ideoloogilisele aktivismile, mis tegutseb "õhutühjas ruumis". Lõpus lisatakse isiklik vabandus tõsise etteheite eest, mis rõhutab olukorra tõsidust ja muret.

Stiil on väga võitluslik, kriitiline ja pakiline, kasutades dramaatilist ja sildistavat keelt ("pantvangikriis," "maksutsunami," "hämmastav bluff," "piinlik ja täiesti mittevajalik eelnõu"). Apelleerib tugevalt loogikale ja detailsele finantsanalüüsile (eelarvekirjed), kuid kasutab emotsionaalset ja moraalset raamistikku, kritiseerides riigivalitsemise ebakvaliteeti ja rahvuslike huvide eiramist. Kutsub üles langetama otsuseid, mis vastavad "kriitilistele hetkedele" ja on sisulise kvaliteediga.

Retooriline stiil on konfronteeriv, nõudlik ja korduv, rõhutades poliitika sisu ja numbrilist täpsust. Kasutatakse tugevaid süüdistusi (nt "valede kohta küsima", "hookuspookus", "silmakirjalik") ning esitatakse loogilisi apelle, mis põhinevad eelarveandmetel ja matemaatilistel arvutustel. Toon on kiireloomuline ja kriitiline, eriti peaministri vastuseisust kõrvalehiilimise osas, ning kõneleja nõuab konkreetseid vastuseid oma numbrilistele väidetele.

Stiil on terav, süüdistav ja kiireloomuline, rõhutades valitsuse ebakompetentsust ja ebaausust. Kasutab tugevaid loogilisi argumente ja andmeid, et vastanduda peaministri käitumisele (naermine, iPadi vaatamine) ning süüdistab valitsust avalikkuse petmises ("hookuspookus"). Toon on formaalne, kuid emotsionaalselt laetud, rõhutades, et tal puudub naljatuju seoses Eesti perede kindlustunde halvenemisega.

Kõneleja stiil on valdavalt võitlev, kriitiline ja tungiv, süüdistades valitsusliitu "hämmastavas arrogantsuses, üleolekus ja upsakuses" ning parlamendi töökorra rikkumises. Ta kasutab palju loogilisi argumente ja faktilisi osundusi, kuid põimib need emotsionaalsete üleskutsetega Eesti rahva toimetuleku ja julgeoleku teemal. Retoorika on formaalne, kuid sisaldab teravaid väljendeid (nt "hookuspookus," "juriidiline viigileht," "saba liputav parlament") ning kordab korduvalt Isamaa alternatiivi tühistamise teemat.

Retooriline stiil on väga võitluslik, dramaatiline ja kiireloomuline, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle ja süüdistusi ("sadism", "sõnamurdlikkus", "silmakirjalikkus kuubis"). Kasutatakse palju retoorilisi küsimusi ("Mille nimel?") ja metafoore (nt "maksutsunami", "maamiinid"), et rõhutada valitsuse tegevuse ebamõistlikkust ja legitiimsuse puudumist. Kõneleja on konfronteeruv, kutsudes vastaseid kõnetooli oma väiteid ümber lükkama.

Toon on tungiv, kriitiline ja võitluslik, rõhutades vajadust ratsionaalse paradigma muutuse järele. Kasutatakse nii loogilisi argumente (viited Riigikontrolli raportile) kui ka teravaid kujundeid ja metafoore (automaks kui "madu, mis hakkab iseenda saba lahti kerima," Pomperipossa maa efekt, kontrolli kaotus piloodisüsteemis). Valitsuse väiteid nimetatakse "hookuspookuseks" ja "naljanumbriks," viidates ebakompetentsusele ja irdreaalsusele.

Kõneleja stiil on võitluslik, kirglik ja tungiv, kasutades tugevaid metafoore ja emotsionaalseid üleskutseid ("vaikne agoonia," "maksupandeemia," "valitsus on rahvale valetanud"). Ta tasakaalustab akadeemilist detaili (Draghi raport, PricewaterhouseCoopersi analüüs) otseste poliitiliste süüdistustega, rõhutades usalduse puudumist ja ebakindluse tootmist. Üldine toon on murelik, kuid pakub Isamaa kaudu lootust muutuseks.