Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Tugev opositsioon on suunatud valitsusele ja endisele kliimaministrile Kristen Michalile. Kriitika on intensiivne ja keskendub menetluslikele puudustele (mõjuhinnangute puudumine) ning poliitika ebakvaliteedile, mis on osutunud "totaalseks ebakvaliteediks". Kompromiss on välistatud, nõudes kliimaseaduse initsiatiivile moratooriumi kehtestamist.

Peamised vastased on koalitsiooniparteid, eriti Reformierakond (maksupoliitika, kehv juhtimine) ja Sotsiaaldemokraadid (valimisõiguse küsimus, keda süüdistatakse koalitsiooni pantvangis hoidmises). Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele ebakvaliteedile, protseduurilistele rikkumistele (seaduse disainimine ühe isiku järgi) ja valitsuse tegevuse sildistamisele "arulage poliitika" või "juhtimishäired."

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda süüdistatakse eelarveandmetega manipuleerimises ja silmakirjalikkuses, eriti kaitsekulude osas. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitika sisule ning valitsuse retoorika ja tegelike eelarvenumbrite vastuolule. Kõneleja süüdistab valitsust avalikkuse eksitamises ja püüdes varjata tegelikku valitsemiskulude kasvu kaitsemoona kärpimise abil.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, keda kritiseeritakse intensiivselt nii majanduspoliitika sisu (tarbimismaksude tõstmine, majanduse usalduse habrastamine) kui ka menetluslike rikkumiste (hea õigusloome eiramine) pärast. Kriitika on tugev, süüdistades valitsust "musta rekordi" püstitamises ettevõtlusorganisatsioonide protestide arvus ja riigi rahanduse lohakas juhtimises.

Peamised vastased on valitsusliit ja parlamendi enamus, keda kritiseeritakse nii poliitiliste valikute (maksutõusud, majanduslanguse võimendamine) kui ka menetluslike rikkumiste eest. Kõneleja süüdistab enamust Isamaa alternatiivse eelarve blokeerimises ja seadusrikkumises, mis on tema hinnangul poliitiline kättemaks ja demokraatia kahjustamine. Eraldi kritiseeritakse valitsust Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu rahastamise nullimisega ähvardamise eest, pidades seda alandavaks kättemaksuks.

Peamised vastased on valitsuskoalitsiooni erakonnad (Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200), keda kritiseeritakse teravalt poliitika (maksutõusud) ja eetika (sõnamurdmine, mandaadi puudumine) alusel. Kriitika on intensiivne, süüdistades vastaseid huvirühmade ignoreerimises ja poliitilises sadismis. Kõneleja väidab, et valitsuse aktsioonil puudub vähimgi poliitiline legitiimsus.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, keda süüdistatakse poliitika ülevalt alla jõustamises ja majanduse eest seismise retoorika kasutamises, mis on tegelikkusest lahus. Kriitika on suunatud nii poliitilistele valikutele (maksutõusud) kui ka riigi raha juhtimise võimetusele, nimetades valitsust ajutiseks ja nende poliitikat ebamõistlikuks.

Kriitika on suunatud otse valitsuskoalitsioonile (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid), süüdistades neid valimislubaduste murdmises ja demokraatliku legitiimsuse puudumises maksutõusude kehtestamisel. Kriitika on peamiselt poliitika- ja protseduuripõhine, süüdistades valitsust dialoogi katkemises ühiskonnaga ja majandusvaenuliku poliitika jõustamises. Ta nimetab valitsuse tegevust "mõttetuseks" ja "juhtimise probleemiks."