Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Peamised vastased on valitsuskoalitsiooni osapooled, keda kritiseeritakse teravalt ja isikustatud viisil (Mart, Akkermann). Kriitika on suunatud nii konkreetsetele poliitikatele (automaks) kui ka üldisele tegevusele (Eesti 200 vormi kadumine, Isamaa reitingu irooniline mainimine). Seadusloome protseduuri kirjeldatakse kui "piina".

Peamine kriitika on suunatud praegusele valitsusele ja ministritele, süüdistades neid valedes otsustes ja vastutuse veeretamises. Eriti kritiseeritakse traditsiooni süüdistada kõigis probleemides eelkäijaid, rõhutades, et praegune minister vastutab eelarve ja otsuste eest. Rünnakud on poliitika- ja menetluspõhised, nõudes vigade parandamist.

Tugev protseduuriline ja poliitiline vastuseis on suunatud konkreetsetele valitsuse ministritele (Kristina Kallas, Mart Võrklaev) ja ministeeriumide eelarvekäitumisele. Kriitika keskendub läbipaistmatusele, prioriteetide valele seadmisele (õpetajate palgad vs. arvutitehnika) ja rahalisele ebakorrektsusele.

Kriitika on suunatud valitsuse liikmete (ministrite) esinduskulude süsteemile, mis on Riigikogu liikmete omast vähem läbipaistev. Kriitika on protseduuriline ja poliitikapõhine, keskendudes ebavõrdsele aruandluskohustusele. Vastuseis on suunatud süsteemsele ebaõiglusele, mitte isikutele.

Peamised kriitika objektid on riik, ministeerium ja haridusminister, keda süüdistatakse kohalike omavalitsuste ja õpetajate arvamuse eiramises. Kriitika on poliitika- ja menetluskeskne, rõhutades ressursside jagamise asemel kohustuste jagamist ja mõjuanalüüsi puudumist. Kompromissi võimalust ei pakuta, vaid soovitatakse eelnõu täielikult tagasi lükata.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja selle maksupoliitika, mida kritiseeritakse ebaõigluse pärast, kuna see maksustab füüsilisi isikuid, mitte panku. Eraldi kritiseeritakse valitsuse otsust jätta alkoholimaks tõstmata, viidates alkoholitootjate ja -müüjate tugevale lobitööle.

Peamine kriitika on suunatud koalitsioonile, keda süüdistatakse opositsiooni (Keskerakonna fraktsiooni) konstruktiivsete ettepanekute süstemaatilises mahahääletamises. Kriitika on protseduuriline ja poliitiline, tuues näiteks eelarve hääletuse, kus ettepanekud tunnistati heaks, kuid hääletati siiski maha. Koalitsiooni kritiseeritakse soovimatuse eest töötada samade vastutuspõhimõtete järgi nagu ülejäänud ühiskond.

Peamine vastane on praegune valitsus ja välisminister Margus Tsahkna, keda kritiseeritakse nii sise- kui ka välispoliitiliste otsuste eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust majandusliku kindlustunde õõnestamises ja Eesti-Iisraeli suhete pingestamises. Vastuseis on poliitika- ja protseduuripõhine, küsides liitlastega konsulteerimise puudumise kohta.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond (viidates rahandusminister Jürgen Ligi ütlustele). Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele sisule (eelarveaukude lappimine, KOV-ide koormamine) ja menetluslikele puudustele (puudulik mõjuanalüüs). Toetus julgeolekumaksu eelnõule ja alushariduse eelnõule on kategooriliselt välistatud.

Peamine vastasseis on suunatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja siseministri vastu, keda süüdistatakse ebakindluses, vastutustundetus ja võimalikuses valetamises. Isamaa tegevust valimistulemuste mõjutamisel nimetatakse "jõhkraks" ja "ohuks Eesti julgeolekule". Kriitika on suunatud nii poliitilisele protseduurile kui ka väärtuspõhisele ebakõlale.

Vastasseis on suunatud nii valitsuse maksupoliitikale kui ka ametnike harjumusele teavet tuimalt salastada, mis viitab laiemale usaldamatusele riigihalduse vastu. Kriitika on poliitika- ja menetluspõhine, rõhutades, et maksutõusud ja läbipaistmatus teevad inimeste elu keeruliseks. Konkreetseid poliitilisi vastaseid nimepidi ei mainita, vaid kritiseeritakse süsteemseid probleeme.