Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Peamised vastased on Reformierakond ja peaminister, keda süüdistatakse põhiseaduse muutmise tagant tõukamises. Kriitika on intensiivne ja keskendub algatajate motiividele (poliitiline omakasu) ning valitsuse vastutustundetusele riigi stabiilsuse ja majanduse eiramisel. Kompromiss on välistatud, kuna Keskerakond ei toeta algatust põhimõtteliselt.

Kriitika on suunatud otse valitsuskoalitsioonile, mis koosneb Reformierakonnast, Sotsiaaldemokraatidest ja Eesti 200-st. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, süüdistades koalitsiooni paljulapselistelt peredelt toetuste ja ravikindlustuse äravõtmises ning automaksu kehtestamises. Ta kritiseerib valitsuse suutmatust direktiivi õigel ajal üle võtta, mis tõi kaasa suure trahvi.

Tugev vastuseis koalitsiooni enamusele, kritiseerides nende poliitiliste avalduste koostamise meetodeid ja kvaliteeti, viidates eelnõule kui "praagile". Vastuseis on suunatud menetluslikele ja sisulistele puudustele, eriti seoses Gruusia toetusavalduse ajastuse ja legitiimsusega.

Peamised kritiseeritavad on peaminister ja Reformierakond, keda süüdistatakse poliitilise kultuuri rikkumises ja poliittehnoloogiliste võtete kasutamises skandaalide summutamiseks. Kriitika on suunatud ka Kaja Kallase eelmisele valitsusele passiivsuse eest demograafia küsimuses. Rünnakud on intensiivsed ja suunatud nii protseduurile (konsulteerimata jätmine) kui ka poliitikale (maksutõusud, toetuste kärpimine).

Tugev vastuseis on suunatud nii eelmisele kui ka praegusele valitsusele, keda süüdistatakse perepoliitika kahjustamises ja kriisi eitamises. Eelmise peaministri seisukohta, et madal sündimus on normaalne, peeti vastutustundetuks. Praegust koalitsiooni kritiseeritakse lasterikaste perede toetuse vähendamise ja uute maksude kehtestamise eest.

Kriitika on suunatud varasemale valitsuse finantsjuhtimisele, mis on põhjustanud olukordi, kus suured summad (100 miljonit, 900 miljonit) on jäänud kulutamata, samal ajal kui üritatakse kärpida palju väiksemaid summasid. Kriitika on suunatud eelkõige poliitika ja tulemuslikkuse puudujääkidele.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile, süüdistades neid halvas parlamendikultuuris, kus opositsiooni algatused hääletatakse automaatselt maha, olenemata nende mõistlikkusest. Haridusministeeriumi kritiseeritakse teravalt õpetajate järelkasvu probleemi eiramise ja asendustegevusega tegelemise eest. Kriitika on protseduuriline ja poliitikapõhine, mitte isiklik.

Kriitika on suunatud valitsuse eelarve haldamise vastu (Peaminister, Kallas, Võrklaev), süüdistades neid ebanormaalses praktikas ja vahendite ebaõiges kasutamises. Lisaks kritiseeritakse Urmas Reinsalu poliitilist väidet parlamendi toetuse kohta ja lükatakse tagasi parlamendi olukorra nimetamine "pantvangikriisiks", kaitstes fraktsioonide õigust käituda oma veendumuste järgi.

Peamine vastuseis on suunatud valitsuse poliitikale, eriti riigilõivude järsu tõusu osas, mida peetakse ebaproportsionaalseks ja rahvale valusaks. Kriitika on rangelt poliitika- ja tulemuspõhine, seades kahtluse alla valitsuse otsuste proportsionaalsuse.