Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Retooriline stiil on kriitiline, põhimõtteline ja murelik, rõhutades põhiseaduse muutmise ohtlikkust ja vastutustundetust keset Euroopas lõõmavat sõda. Kasutab tugevaid loogilisi apelle, toetudes laialdaselt erialaste ekspertide arvamustele, et lükata ümber julgeolekuargument. Kõne on formaalne ja keskendub vastandamisele põhimõttelise hoiaku ja poliitilise omakasu vahel.

Toon on konfronteeruv ja kriitiline, eriti valitsuse tegevuse suhtes, kasutades tugevaid sõnu nagu "katastroofiline" ja süüdistades koalitsiooni ettepanekute "prügikasti viskamises". Ta kasutab loogilisi apelle, nõudes ministrilt trahvi asjus lihtsaid ja detailseid selgitusi, et "iga Eesti inimene saaks aru". Kõneleja on otsekohene ja rõhutab stenogrammi huvides koalitsiooni vastutust automaksu vastuvõtmisel.

Retooriline stiil on kriitiline, küsiv ja analüütiline. Kasutatakse loogilisi argumente, keskendudes menetluslikele puudustele ja poliitiliste avalduste ebakvaliteedile, nimetades koalitsiooni põhjendust "väga mugavaks põhjenduseks". Toon on formaalne ja otsene, rõhutades faktide ja dokumentide konkreetset iseloomu.

Stiil on kriitiline, analüütiline ja pakiline, kasutades tugevaid väljendeid nagu "katastroofiline" ja "poliittehnoloogiline võte" (suitsukate). Apellatsioonid on peamiselt loogilised, tuginedes statistikale ja majanduslikule ratsionaalsusele (kust tuleb raha?), kuid edastatud skeptilise ja nõudliku tooniga. Kõneleja esitab küsimusi, mis seavad kahtluse alla valitsuse motiivid ja kompetentsi.

Retooriline stiil on tungiv, murettekitav ja konfronteeriv, rõhutades demograafilise kriisi tõsidust ja rahva väljasuremise ohtu. Kasutatakse nii loogilisi argumente (statistika, kolm faktorit) kui ka emotsionaalset apelli (viidates pidevale hirmutamisele sõjaga). Kõneleja on otsekohene ja süüdistav valitsuse tegevusetuse osas.

Retooriline stiil on analüütiline ja kriitiline, viidates varasemale ebaefektiivsele rahakasutusele ("piinlikud olukorrad"), kuid samas esitatakse küsimus lootusrikka tooniga, viidates peaministri võimalikule toetusele. Kasutatakse loogilisi apelle, rõhutades eelarve lihtsust ja arusaadavust nii Riigikogu liikmetele kui ka tavainimestele.

Toon on kriitiline ja murelik, eriti parlamendikultuuri ja haridusministeeriumi tegevusetuse teemal, kasutades küsimusi koalitsioonisaadikutele mõtlemisaineks. Kasutatakse nii loogilisi argumente (näited varasematest hääletustest) kui ka hoiatavaid kujundeid (videoõpetaja klassi ees), et rõhutada probleemide tõsidust ja kiireloomulisust. Stiil on otsekohene ja süüdistav koalitsiooni suunas, kuid konstruktiivne poliitika sisu osas.

Kõne on analüütiline ja kriitiline, kasutades retoorilisi küsimusi valitsuse tegevuse kahtluse alla seadmiseks. Toon on terav, eriti eelarve teemal, kus kasutamata raha nimetatakse sarkastiliselt "lotovõiduks". Teises kõnes on stiil argumenteeriv, toetudes loogikale ja väliste ekspertide autoriteedile, et lükata ümber vastaste retoorika ("pantvangikriis").

Stiil on analüütiline ja kriitiline, toetudes loogilistele küsimustele proportsionaalsuse kohta ja kasutades konkreetseid andmeid (nt 32,4%). Kõneleja kasutab retoorilist küsimust (Kumma nad valiksid?) oma seisukoha rõhutamiseks, kuid fosforiidi teemat käsitledes on toon formaalne ja suunatud diskussiooni vajaduse rõhutamisele.