Täiskogu istungite kaupa: Henn Põlluaas

Peamine vastane on võimul olev koalitsioon ja Reformierakond, keda kritiseeritakse nii poliitika (maksuterror, e-valimiste eiramine) kui ka protseduurilise käitumise pärast. Kriitika on intensiivne ja seab kahtluse alla valitsuse legitiimsuse, viidates avalikule pahameelele ja e-valimiste usaldusväärsuse puudumisele. Koalitsiooni süüdistatakse huvipuuduses, välja arvatud juhul, kui teemaks on nende endi rahalised hüvitised.

Kõneleja on opositsioonilises positsioonis valitsuse suhtes, kritiseerides ministrit vajaliku järelevalvemenetluse hilinenud algatamise eest. Kriitika on suunatud valitsemise kvaliteedile ja viitab laiematele süsteemsetele probleemidele, nagu süvariigi olemasolu, mille kohta nõutakse ministri seisukohta.

Peamine vastane on valitsus, keda kritiseeritakse majanduslanguse ja inflatsiooni tekitamise eest ning riigikaitselise strateegia puudujääkide pärast. Eriti terav on kriitika valitsuse katse eest eemaldada julgeolekudokumendist säte, mis nõuab igal juhul välisagressioonile vastuhakkamist. Kriitika on suunatud ka kaitseväe juhataja seisukohale liitlasüksuste püsiva kohaloleku osas.

Vastuseis on suunatud valitsusele/koalitsioonile ja Riigikogu komisjonile, kes lükkas tagasi julgeolekut puudutava eelnõu. Kriitika on nii protseduuriline (komisjoni otsuse põhjendamata tagasilükkamine) kui ka poliitiline (julgeoleku tugevdamise vältimine). Kõneleja väljendab sügavat umbusaldust, vihjates, et valitsus kardab jooksvat kontrolli ja varjab midagi.

Vastasseis on suunatud otse peaministrile ja valitsuskoalitsioonile, keda süüdistatakse Eesti rahva hävitamises. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilisi valikuid (maksuterror, immigratsioon) kui ka institutsionaalseid otsuseid (ministri ja komisjoni kaotamine). Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid tegemist on otsese rünnakuga valitsuse tegevusetuse vastu.

Kõneleja on tugevas opositsioonis valitsuskoalitsiooni ja liberaalsete erakondadega. Kriitika on nii sisuline (koalitsiooni toetus äärmusislamistidele naiste rõhumisel) kui ka menetluslik (opositsiooni eelnõude a priori tagasilükkamine ja viivitamine). Ta süüdistab vastaseid kahepalgelisuses ja soovi puudumises tegeleda tegelike probleemidega, nagu julgeolekuohud ja naiste diskrimineerimine.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse valimisõiguse piiramise küsimuses keerulise ja ebaefektiivse seadusandliku tee valimise eest. Kriitika on suunatud protseduurilisele ebakõlale ja lihtsa, põhiseadusega kooskõlas oleva lahenduse vältimisele.

Peamised vastased on Reformierakonna juhitud valitsus ja peaminister, keda süüdistatakse otseselt valetamises, ebakompetentsuses ja majanduse hävitamises. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilisi otsuseid (maksutõusud) kui ka isiklikke süüdistusi (valetamine kaitsekulutuste teemal). Kompromissivalmidus puudub, fookus on vastutuse nõudmisel.