Täiskogu istungite kaupa: Evelin Poolamets

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, kasutades otseseid ja teravaid küsimusi ministri poole pöördudes. Toon on protseduuriline ja loogiline, keskendudes eelnõu aluseks olevate faktide ja metoodika puudumisele, vältides emotsionaalseid apelle.

Stiil on formaalne ja otsekohene, pöördudes lugupidavalt Riigikogu esimehe ja Eesti Panga presidendi poole. Toon on kriitiline ja väljakutsuv, kasutades vastase väidet (kliimaeesmärgid nügivad majandust üles) selleks, et rõhutada majandusliku ebaõnnestumise tegelikkust.

Retooriline stiil on võitlev, kriitiline ja süüdistav, kasutades tugevaid väljendeid nagu "häbiplekk" ja süsteemi nimetamist "metsikuks variandiks". Apellatsioonid on segu loogilisest argumentatsioonist (viidates teadlastele, tehnilistele vigadele ja häältesaakidele) ning emotsionaalsest umbusaldusest süsteemi haldajate vastu. Kõneleja on formaalne, kuid kasutab teravaid poliitilisi ja isiklikke süüdistusi usalduse puudumise teemal.

Retooriline stiil on terav, süüdistav ja otsene, esitades ministrile väga konkreetseid ja isiklikke küsimusi huvide konflikti teemal. Kasutatakse loogilisi argumente, viidates välisele eksperthinnangule (advokaat Mart Parind) ja varasematele kohtuotsustele, et rõhutada olukorra tõsidust. Samuti kasutatakse protseduurilist sekkumist ministri vastutuse laiendamiseks (peaministri ülesannetes olemine).

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes lugupidavalt istungi juhataja ja ministri poole. Kasutatakse kriitilisi retoorilisi küsimusi ("Miks ei ole siin välja toodud...?"), et juhtida tähelepanu strateegia puudujääkidele ja prioriteetide ebaõiglasele jaotusele. Toon on murelik ja nõuab selgitusi.

Retooriline stiil on formaalne, protseduuriline ja kriitiline, esitades arupärimise vormis nõudlikke küsimusi. Toon on murelik ja apelleerib loogikale, keskendudes protseduurilistele puudujääkidele (kaasamise ja analüüsi puudumine) ning potentsiaalsetele negatiivsetele tagajärgedele (pöördumatu kahju). Järelküsimus on otsekohene ja täpsustav.

Stiil on ametlik ja küsitlev, pöördudes nii ettekandja kui ka istungi juhataja poole. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni (kui saab ilma, siis pole möödapääsmatu) ning teises kõnes muutub toon kriitiliseks, kui vaidlustatakse protseduurireeglite rikkumist (ebakohased kommentaarid ja itsitamine) seoses eesti keele aruteluga.

Stiil on formaalne ja otsene, esitades peaministrile selgitust nõudva küsimuse istungi juhataja kaudu. Toon on analüütiline ja keskendub loogilise põhjenduse nõudmisele valitsuse poliitilistele väidetele.

Retooriline stiil on kriitiline, konfronteeriv ja nõudlik, eriti ministrite vastutuse ja sotsiaalpoliitika teemadel. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle (nt "šokeeris", "õõvastav") seoses koolivägivalla ja laste turvalisusega. Kõneleja esitab otseseid küsimusi, mis on suunatud ministri otsuste ja moraalse õiguse hindamisele.

Retooriline stiil on analüütiline, formaalne ja küsitlev, pöördudes otse ettekandja poole. Toon on murelik, keskendudes poliitiliste otsuste (reformi kiirus) potentsiaalsetele negatiivsetele tuleviku tagajärgedele, nagu halva kvaliteediga õpe. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, mitte emotsionaalseid üleskutseid.

Retooriline stiil on formaalne, otsene ja küsitlev, pöördudes lugupidavalt istungi juhataja ja ministri poole. Esineja kasutab loogilist argumentatsiooni, tuginedes seletuskirja konkreetsetele detailidele, et saavutada selgust tarbijaid puudutavates küsimustes. Toon on informatsiooni nõudev ja mõõdukalt kriitiline.

Retooriline stiil on formaalne, otsekohene ja küsimustele keskenduv, pöördudes lugupeetud istungi juhataja ja ettekandja poole. Toon on analüütiline ja kriitiline, nõudes valitsuselt selgitusi poliitiliste otsuste ja rakendatud meetmete kohta. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja poliitika detailidele keskenduvad.