Täiskogu istungite kaupa: Anti Poolamets

Peamine vastane on minister ja valitsus, keda kritiseeritakse teravalt ebakompetentsuse, salastamise ja ebausaldusväärsete andmete pärast. Rünnakud on intensiivsed ja keskenduvad nii protseduurilistele vigadele kui ka eetilistele küsimustele, sealhulgas korruptsiooniohule. Kriitika on suunatud ka sellele, et andmeid ei taheta tutvustada isegi korruptsioonivastasele erikomisjonile.

Peamised vastased on Vabariigi Valitsus ja Teadusminister. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust kõrghariduse ideoloogilises suunamises ja ebateaduse propageerimises (viide 150 soole). Vastuseis on nii poliitika- kui ka ideoloogiapõhine, kusjuures kompromissivalmidus puudub.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse teravalt vastuoluliste poliitikate (subsiidiumid suurkorporatsioonidele vs. automaks vaestele) ja ebaõnnestunud hariduseksperimentide eest. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, süüdistades valitsust haavatavate rühmade kahjustamises.

Peamised vastased on need, kes toetavad mittekodanike valimisõiguse säilitamist, ning need, kes on vastutavad e-residentsuse kaudu tekkinud rahapesuprobleemide eest. Kriitika on suunatud Põhiseaduskomisjoni esimehele ebapiisava informeerituse eest ülisuure otsuse tegemisel. Samuti kritiseeritakse teravalt endist ministrit Jürgen Ligit seoses varasemate rahapesujuhtumitega.

Peamine vastasseis on valitsusega, keda kritiseeritakse vaenukõne seaduse läbisurumise eest ja USA liitlase murede eiramise pärast. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele otsustele, mis ohustavad demokraatlikke väärtusi ja liitlassuhteid. Mart Helmet kritiseeritakse ebaoluliste argumentide kasutamise eest NATO tuleviku aruteludel.

Peamised vastased on rohepöörde eestvedajad, keda nimetatakse "kliimamütoloogideks," "ebaausateks poliitikuteks" ja "äraostetud teadlasteks." Kriitika on intensiivne, süüdistades neid läbipaistmatuses, korruptsioonis ja majanduse sihilikus kahjustamises. Rünnakud on nii poliitika- kui ka protseduuripõhised, nõudes poliitika täielikku lõpetamist.

Peamine vastane on peaminister ja valitsev Reformierakond, keda kritiseeritakse intensiivselt nii eetilistel (valetamine, varjamine, ajalooline korruptsioon) kui ka poliitilistel alustel (majanduslangus, radikaalne rohepööre). Eraldi tuuakse välja peaministri kolleeg Keit Kasemets kui valitsuse tegevuse eest vastutav isik. Kriitika on terav ja kompromissitu.

Vastuseis on suunatud valitsusele tervikuna ja konkreetselt justiitsministritele (Maris Lauri, Liisa Pakosta) vihakõneseaduse eestvedamise pärast. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust liikumises ebademokraatlikuma korra suunas ja liitlaste suhete kahjustamises.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja välisministrile, keda rünnatakse nii poliitiliste otsuste (USA poliitika, konsulaadi sulgemine) kui ka isikliku pädevuse (keskharidus, käitumine Gruusias) pärast. Valitsuse tegevust nimetatakse "anarhosündikalistlikuks" ja "vasakäärmuslikuks," välistades igasuguse koostöö.