Täiskogu istungite kaupa: Tiit Maran

Stiil on teravalt kriitiline ja kahtlustav, kasutades korduvalt retoorilisi küsimusi tellimuse eesmärkide ja seaduslikkuse kahtluse alla seadmiseks. Apellatsioon on loogiline ja protseduuriline, rõhutades ebakõlasid ametiasutuste volitustes ja tellimuse kummalisi asjaolusid. Kasutab tugevaid väljendeid nagu "läbimõtlematu ja kummaline ettepanek" ning "kummastav asjaolu".

Stiil on kriitiline, küsitlev ja analüütiline, kasutades laialdaselt retoorilisi küsimusi valitsuse tegevuse ja motiivide kahtluse alla seadmiseks. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja definitsioonipõhised (nt ühiskonna ja bürokraatia defineerimine), rõhutades vajadust vaadata asju terviklikult. Kasutatakse tugevaid kujundeid, võrreldes bürokraatiat "vähkhaigusega" ja kritiseerides kampaanialikku lähenemist.

Kõneleja stiil on kriitiline ja murelik, väljendades protseduurilist pettumust ja rõhutades, et toimuv on "lubamatu". Kasutatakse retoorilist küsimust peaministrile, et juhtida tähelepanu ministeeriumi ja komisjonide vahelisele võimusuhtele, nimetades komisjone irooniliselt "jututubadeks". Apellatsioon on peamiselt loogiline ja protseduuriline, kuid sisaldab emotsionaalset laengut ebaõigluse rõhutamisel.

Stiil on viisakas ja analüütiline, alustades kiitusega vastaspoolele ("suurepärase ettekande eest"), mis loob konstruktiivse õhkkonna. Kasutatakse retoorilisi küsimusi ja kontrasti (võrdlus varasema esinemisega) sisulise debati esilekutsumiseks ja vastaspoole fookuse kontrollimiseks. Kõneleja toon on murelik, kuid tasakaalukas, keskendudes loogilistele argumentidele.

Toon on kriitiline ja nõudlik, keskendudes valitsuse vastutusele ja protseduurilistele vigadele. Kasutab loogilisi ja faktipõhiseid argumente, mis põhinevad kohtuotsustel ja konkreetsetel vaatlustel (nt hariduse suuna vähendamine Kliimaministeeriumis). Stiil on formaalne ja keskendub küsimuste esitamisele, nõudes selgitusi ja vastutust.

Stiil on formaalne ja otsene, esitades ministrile väljakutsuva küsimuse, mis põhineb varem avaldatud informatsioonil. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja faktidele viitamisel (ERR-i intervjuu, Kanada andmed). Eesmärk on saavutada konkreetne poliitiline ja rahaline selgus.

Retooriline stiil on formaalne, kriitiline ja nõudlik, rõhutades vajadust kiiresti lahendada tekkinud segadused ja määramatus (nt kliimaseaduse osas). Kõneleja kasutab loogilisi apelle, tuginedes protseduuridele (arupärimised) ja ametlikele dokumentidele (Riigikontrolli audit), et nõuda vastutust. Tone on kohati murelik, viidates metsaotsuste tekitatud "suurele segadusele" ja koerterünnakute ohule.