Kuude kaupa: Lauri Läänemets

Stiil on valdavalt ründav ja nõudlik, eriti vastutuse ja aususe teemadel, kasutades isiklikke rünnakuid ja värvikaid väljendeid ministrite suunas ("kelgunöör," "püksid sõeluvad püüli"). Sotsiaalprobleemide käsitlemisel on toon kriitiline ja lahendusi nõudev, rõhutades olukorra kriitilist piiri. Apellatsioonid segavad ajaloolisi fakte (koalitsioonikõnelused) tugeva emotsionaalse nõudmisega moraalsele vastutusele.

Retoorika on võitlev ja tungiv, süüdistades peaministrit valetamises ("valetanud parlamendi ees") ja vastutusest kõrvale hoidmises. Kasutab nii emotsionaalseid näiteid (konkreetsed inimesed ja pered, nt Türi Aili, poemüüja) kui ka faktilisi andmeid maksude ja eelarve kohta, et rõhutada ebavõrdsust. Nõuab poliitikutelt ausust ja vastutust, kasutades samas teravaid väljendeid ("arulage", "pilla-palla").

Retooriline stiil on valdavalt võitluslik, kriitiline ja emotsionaalselt laetud, kasutades tugevat moraalset ja eetilist raamistikku (nt "näotu," "hämar lobitegevus"). Kõneleja esitab argumente jõuliste väidete ja retooriliste küsimuste kaudu, rõhutades avaliku huvi ja õigluse olulisust. Rõhutatakse, et otsuseid tehakse kitsa ringi ärihuvides, mitte avalikes huvides.

Kõneleja stiil on valdavalt võitluslik, kriitiline ja tungiv, eriti valitsuse ja peaministri suunal. Kasutab tugevaid emotsionaalseid väljendeid ("häbi!", "jõhker", "lati alt läbi jooksmine") ning süüdistab vastaseid korruptsioonis ja kitsaste ärihuvide teenimises. Kasutab nii loogilisi argumente ja andmeid kui ka kujundlikku keelt ("puupõllud", "kampsunid sidrunitega segi läinud").

Kõneleja stiil on valdavalt kiireloomuline ja võitluslik, eriti tööseaduste teemal, kus ta kasutab emotsionaalseid pöördumisi keskmiste perede toimetuleku teemal ("lööb keskmisel perel täielikult jalad alt"). Julgeoleku ja energeetika teemadel on toon loogilisem ja faktipõhine, rõhutades korduvalt, et esitatud väited on "faktid" ning kasutades analüütilist lähenemist kulude ja ajakavade osas. Ta kasutab sageli retoorilisi küsimusi peaministrile.

Stiil on ametlik, kuid sageli terav ja nõudlik, eriti valitsuse poole pöördudes (nt "kassi-hiire mängu"). Kasutab tugevat moraalset raamistikku, võrreldes grupitunnuse alusel ohu määratlemist Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu praktikatega. Lõpus on kriitika Reformierakonna suunal isiklik ja solvunud, süüdistades neid labases laimus ja ebaeetilises mõjutamises.