Täiskogu istungite kaupa: Andrei Korobeinik

Stiil on kriitiline, väljakutsuv ja analüütiline, keskendudes loogilistele argumentidele ja faktilistele tulemustele. Kõneleja kasutab retoorilisi küsimusi, et rõhutada vastase vastutust ja ebakõlasid, näiteks miks teiste riikide majandus samade faktorite mõjul ei lange. Toon on formaalne ja otsene, vältides emotsionaalseid apelle, keskendudes majandusnäitajatele.

Stiil on terav, kriitiline ja tungiv, kombineerides majanduslikke argumente (Leedu näide, Euribori mõju) emotsionaalsete üleskutsetega sotsiaalse õigluse ja vaesuse vähendamise teemal. Kasutab tugevat opositsioonilist retoorikat, süüdistades valitsust majanduslanguses ja lubaduste murdmises. Kasutab ka irooniat ja isiklikke pöördumisi vastaste suunas (nt Jürgen Ligi empaatiavõime teemal).

Retooriline stiil on analüütiline, detailikeskne ja järjekindel, rõhutades vajadust saada poliitika finantsmõju kohta täpsemaid andmeid. Kõneleja esitab täiendava küsimuse eelmisele vastusele viidates, mis näitab loogilist ja süsteemset lähenemist. Toon on formaalne ja keskendub faktide ning prognooside kooskõlale.

Stiil on alguses küsitlev ja irooniline, muutudes fraktsiooni nimel kõneledes teravalt kriitiliseks ja konfronteeruvaks. Ta kasutab sageli retoorilisi küsimusi, et rõhutada vastuolusid ja ministrite ebausaldusväärsust (nt ministri ütluste muutmine). Kõneleja tasakaalustab loogilisi argumente (alternatiivsed maksulahendused) emotsionaalsete apellatsioonidega (vaesuse külvamine, Eesti majanduslangus maailma tipus).

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja võitlev, kasutades sageli sarkasmi ja otseseid vastuväiteid vastaste argumentidele (nt Jürgen Ligi süüdistamine). Kõneleja toetub faktidele (eelarveauk, majanduslanguse pikkus) ning rõhutab samas sotsiaalset ebaõiglust (rikaste soodustused vaesemate arvelt). Toon on kiireloomuline, kutsudes üles poliitilisele tahtele olukorra muutmiseks.

Retooriline stiil on otsekohene ja argumenteeritud, tuginedes faktidele ja statistikale vastaspoole väite ümberlükkamiseks. Toon on väljakutsuv, kuid viisakas (kasutades pöördumist "Hea Liisa!"), rõhutades loogilist järeldust, et eksisteerimatu põhjus ei saa olla selgituseks.