Täiskogu istungite kaupa: Andrei Korobeinik

Peamine vastane on Reformierakond ja koalitsioon, keda kritiseeritakse majandusliku ebakompetentsuse, lubaduste rikkumise ja valede eest (nt julgeolekukärbete lubamine). Kriitika on nii poliitiline (lisaeelarve sisu) kui ka protseduuriline (komisjoni otsus Isamaa ettepanekuid mitte saata). Kõneleja fraktsioon (Keskfraktsioon) välistab kompromissi, hääletades lisaeelarve vastu, kuna see on fundamentaalselt vale.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, keda kritiseeritakse nii poliitika sisu (maksutõusud) kui ka Riigikogu töökorra rikkumise eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust majanduse lammutamises ja nõudes Reformierakonna tagasiastumist. Menetluslikke rikkumisi seostatakse "teerulli" taktikaga.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Reformierakonnale ja rahandusministrile, keda süüdistatakse majanduse languses ja ebakompetentsuses. Kriitika on nii poliitika- (kärped, maksupoliitika) kui ka tulemuspõhine, süüdistades vastaseid valetamises ja riigi pikaajaliste huvide kahjustamises. Kompromissivalmidus puudub, mida kinnitab istungi katkestamise ettepanek.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti Reformierakonnale, sotsiaaldemokraatidele ja Eesti 200-le. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (automaks, idapiiri kärped) kui ka menetluslikule ebaaususele (sisuliste muudatusettepanekute ühte gruppi panemine). Ta kritiseerib teravalt endisi kolleege, kes on liitunud koalitsiooniga ja nüüd toetavad automaksu, nimetades nende ideoloogiat paindlikuks.

Peamised vastased on koalitsioonierakonnad: Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele ebaõnnestumisele (majanduslangus) ja ebaeetilisele käitumisele (valetamine ja lubaduste murdmine). Vastastele heidetakse ette ka parlamendidebati reeglite eiramist, esitades süüdistusi ilma faktilise põhjenduseta.

Peamine kriitika on suunatud vastutavale ministrile ja erakonnale Eesti 200, kritiseerides nende poliitika tegemise viisi (läbipaistmatus, "tagatuba") ja suutmatust oma visiooni valitsuses kehtestada. Samuti kritiseeritakse peaminister Kaja Kallast elava huvi puudumise eest digivaldkonna vastu. Kriitika on nii poliitika (valed maksuotsused, aeglus) kui ka protseduuriline (läbipaistmatus, otsustamatus).