Täiskogu istungite kaupa: Martin Helme

Peamised vastased on Reformierakond, valitsuskoalitsioon ja isiklikult peaminister Kaja Kallas ning Kristen Michal, keda süüdistatakse otseselt riigi pankroti suunas tüürimises. Kriitika on nii poliitiline (regressiivne maksusüsteem, võla kasv) kui ka eetiline/eetiliste skandaalide põhine (riigikaitse rahadega kantimine). Rünnakute intensiivsus on maksimaalne, nimetades valitsuse tegevust kõlbmatuks ja reaalsusest irdunuks.

Peamine vastane on Reformierakond ja selle juhtivad poliitikud (Kaja Kallas, Michal, Ligi), keda süüdistatakse riigi pankrotistamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilisi ebaõnnestumisi (majandus, riigikaitse, maksupoliitika) kui ka isiklikke rünnakuid (Ligi naiste solvamine). Kompromissivalmidus puudub, valitsuse tegevust peetakse täielikult ebaõnnestunuks.

Peamised vastased on valitsus (eriti Reformierakond) ja peaminister Kristen Michal, keda süüdistatakse valetamises ja riigi julgeoleku ohtu seadmises. Kriitika on suunatud nii poliitikale (julgeoleku läbikukkumine) kui ka protseduuridele (läbipaistmatus, parlamendi ebapiisav teavitamine). Rünnakud on intensiivsed ja isiklikud, viidates ka teistele ministritele (Terras, Pakosta, Sutt, Ligi) kui väheintelligentsetele.

Peamised vastased on "tänane valitsus" ja parlament, keda kritiseeritakse konkreetse hääletuse tõttu. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust riigi julgeoleku ohustamises, mis on eksistentsiaalne süüdistus.

Peamine vastane on Reformierakonna valitsus, keda süüdistatakse täielikus läbikukkumises riigikaitse edendamisel ja Eesti inimeste turvatunde tekitamisel. Kriitika on terav ja poliitikapõhine, keskendudes valitsuse suutmatusele tagada õhuruumi kontroll ja läbipaistvus. Kompromissivalmidus puudub, kuna valitsuse tegevust peetakse rahvuslikuks häbiks.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ministrile või ministeeriumile ("sinu alluvuses"), keda süüdistatakse korruptsiooniohu eiramises ja raiskamise lubamises kaitsevaldkonnas. Kriitika on intensiivne ja keskendub haldusvigadele, huvide konfliktidele ning raha kadumisele "musta auku".

Peamised vastased on minister Joller ja Reformierakond, keda kritiseeritakse teravalt vastutuse vältimise, ülbe käitumise ja ebademokraatliku sallimatuse eest. Rünnakud on intensiivsed ja ulatuvad poliitilisest ebaõnnestumisest (tervishoiu rahapuudus) isikliku diskvalifitseerimiseni (teadusvastasus, liitlassuhete rikkumine). Kompromiss valitsusega on välistatud, kuna kõneleja leiab, et peaaegu kõiki valitsuse liikmeid tuleks umbusaldada.

Peamised vastased on Reformierakond ja valitsusliikmed (Pevkur, Taro, Ligi), keda süüdistatakse avalikkuse teadlikus eksitamises ja ebakompetentsuses. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest ebaõnnestumisest (riigikaitse) eetiliste süüdistusteni (valetamine, raha kantimine, varastamine). Kompromissi võimalust ei mainita, nõutakse vastutust ja ametnike/ministrite vallandamist.

Peamised vastased on Reformierakond ja selle ministrid (Hanno Pevkur, Michal), keda süüdistatakse ebakompetentsuses, valetamises, korruptsioonis ja riigi julgeoleku ohustamises. Kriitika on äärmiselt intensiivne ja isiklik, nimetades valitsuse liikmeid "valetajateks, varastajateks, ebakompetentseteks korruptantideks". Kompromissivalmidust ei ilmne; nõutakse vastutust ja ministrite lahtilaskmist.

Peamised vastased on Riigikogu Juhatus ja koalitsioonierakonnad, keda süüdistatakse kodukorra rikkumises, opositsiooni õiguste piiramises ja "suvaõiguse" juurutamises. Kriitika on suunatud ka konkreetsetele ministritele (Kallas, Svet, Alender) nende ebakompetentsuse, valede ja Kremli jutupunktide levitamise eest. Kompromissivalmidus puudub, rõhutades, et reeglite puudumisel ei pea ka opositsioon neist kinni.