Täiskogu istungite kaupa: Martin Helme

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, viidates neile kui "liberaalidele või sotsialistidele", ning vastav minister, keda nimetatakse "tankistiks". Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse ebamoraalsele käitumisele, valimislubaduste murdmisele ja valijate petmisele. Kõneleja ei paku kompromissi, vaid nõuab vastutust ja paljastab väidetavat valet.

Peamised vastased on valitsus (keda nimetatakse Eesti kõigi aegade perevaenulikumaks ja lapsevaenulikumaks), Euroopa Keskpank (keda süüdistatakse ideoloogilise agenda jõustamises ja katastroofilises rahapoliitilises möödalaskmises) ning rohe- ja ärklemise agenda eestvedajad. Kriitika on intensiivne, ideoloogiline ja välistab kompromissi, sildistades vastaste seisukohti "radikaalfeministlikeks loosungiteks".

Peamised vastased on "liberaalid" ja Kaja Kallase valitsus, keda süüdistatakse riigi pankrotikursile viimises ja "roheterrori" elluviimises. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, nimetades vastaste plaane "padukommunistlikuks" ning vaba ühiskonna orjastamiseks suunatuks. Vastaste poliitikat peetakse teaduslikkuse ja ratsionaalsuse vastaseks.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ("liberaalne režiim"), Riigikogu juhatus ja komisjonid, keda süüdistatakse reeglite süstemaatilises rikkumises ja opositsiooni õiguste äravõtmises. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja süsteemne, väites, et koalitsioon ei pea enam arvestama opositsiooniga ega otsima kompromisse. Kõneleja süüdistab Riigikohtu "liberaalseid aktiviste" poliitilise katte pakkumises seaduserikkumistele.

Otsene kriitika või vastaste nimetamine puudub. Tegevus on pigem protseduuriline vastuseis istungi kiirele edenemisele, viidates taktikalisele vastandumisele.

Opositsiooniline hoiak on suunatud nii täitevvõimu (minister) kui ka Riigikogu juhtorganite (juhatus) vastu. Kriitika on peamiselt protseduuriline, süüdistades neid põhiseaduse ja kodukorra rikkumises arupärimisele vastamata jätmise tõttu. Lisaks kritiseeritakse valitsuse kulutuste ebaefektiivsust.

Opositsiooniline hoiak on suunatud eelmise aasta Riigikogu juhatuse valiku vastu, mida peetakse protseduuriliseks ebaõnnestumiseks. Kriitika on suunatud institutsionaalse tava rikkumisele, mitte isikutele, ning eesmärk on tagada opositsiooni huvide väärikas esindamine.

Opositsiooniline hoiak on intensiivne ja suunatud valitseva koalitsiooni, liberaalide ja Prokuratuuri vastu, keda süüdistatakse võimu kuritarvitamises ja poliitilises "klaperjahis" opositsioonipoliitikute vastu. Kriitika on nii poliitiline kui ka protseduuriline, süüdistades süsteemi topeltstandardite kasutamises ja korruptsioonis, võrreldes Eestit autoritaarsete riikidega.

Peamised vastased on Reformierakond ja peaminister Kaja Kallas, keda süüdistatakse valetamises, kultuurimarksismis ja ebademokraatlikkuses. Tugev kriitika on suunatud ka Sotsiaaldemokraatidele ja siseminister Lauri Läänemetsale, keda süüdistatakse jõuametkondade võimu kuritarvitamise õigustamises ja totalitarismi mustrisse libisemises. Kriitika on valdavalt väärtuspõhine ja isiklik, seades kahtluse alla vastaste moraalse ja demokraatliku legitiimsuse.