Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Kriitika on suunatud Reformierakonna valitsuse ja konkreetsete ministrite (Kristen Michal, justiitsminister Pakosta, siseminister) vastu. Rünnakud on intensiivsed ja isiklikud, seades kahtluse alla ministrite sobivuse ja sõltumatuse, eriti seoses Moskva tausta ja julgeolekuasutustega. Ta süüdistab valitsust Kremli-meelsuse süüdistuste loopimises ja samal ajal Eesti rahvusriigi hävitamises vastutustundetu immigratsioonipoliitikaga.

Vastasseis on äärmiselt intensiivne, suunatud valitsuskoalitsiooni ja konkreetsete isikute (Kaja Kallas, Lehtme, siseminister) vastu. Kriitika on peamiselt isiklik, moraalne ja institutsionaalne, süüdistades neid õigusriigi kahjustamises, korruptsiooni katmises ja poliitilises repressioonis. Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid nõutakse vastutust ja karistusi.

Peamised kriitika sihtmärgid on Euroopa Komisjon ja Brüsseli direktoraadid, keda süüdistatakse Eesti kohtlemises kolooniana, ning kodumaised rohepöörde toetajad. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele ebaõiglusele, ebavõrdsele konkurentsile ja ideoloogilisele alusele, mis on ratsionaalsusest üle. Vastaseid süüdistatakse demagoogias ja ratsionaalsuse puudumises, mistõttu kompromiss on välistatud, kuna kõneleja usub, et fossiilenergeetika võidab varem või hiljem.

Vastuseis on suunatud eelnõu edasisele menetlemisele, kritiseerides seda kui ajale jalgu jäänud ja ebaefektiivset seadusloomet. Kriitika on poliitika- ja menetluspõhine, rõhutades, et seaduse vastuvõtmine tooks kaasa vajaduse sellest kiiresti loobuda või uut eelnõu menetleda.

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsus ja Kaja Kallas, keda süüdistatakse korruptsiooni eiramises ja riigi allakäigus. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilist ebaõnnestumist (majanduslik ja välispoliitiline agoonia) kui ka eetilisi küsimusi (jälgimisühiskond, ebaseaduslik pealtkuulamine). Kompromiss on välistatud, nõudes valitsuse kohest tagasiastumist, et agoonia lõpetada.

Peamised vastased on "globalistid," "liberalistid" ja konkreetsed erakonnad (nt Sotsiaaldemokraadid ning korruptsioonis süüdistatav erakond, mille toetus on alla 2%). Kriitika on intensiivne, süüdistades vastaseid ebademokraatlikus tegevuses (nt opositsiooni kontrolli instrumentide loomine) ja riigi mürgitamises. Rünnakud on nii poliitilised kui ka isiklikud/protseduurilised, süüdistades vastaspoolt ajusurnud ükskõiksuses.

Opositsiooniline hoiak on äärmiselt vaenulik valitsuskoalitsiooni (eelkõige Reformierakonna ja Eesti 200) suhtes. Kriitika on nii poliitiline (keelepoliitika, automaks, immigratsioon) kui ka isiklik/protseduuriline, süüdistades Eesti 200 korruptsioonis ja valitsust ebakompetentsuses. Kompromiss on välistatud, nõudes valitsuse viivitamatut tagasiastumist.

Peamised vastased on Eesti peavoolumeedia, keda süüdistatakse kallutatud koroonapropaganda tegemises, ning vaktsineerimissunni propageerijad, sealhulgas "staarperearstid". Kriitika on intensiivne ja sisaldab isiklikke rünnakuid meedia sisu vastu, väites, et süstimine on tapnud ja sandistanud rohkem inimesi kui rahvalikud vahendid.

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsus ja Kaja Kallas isiklikult, keda süüdistatakse võimu usurpeerimises ja parlamendi allasurumises. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii protseduurilistele rikkumistele (kohale ilmumata jätmine, materjalide varjamine) kui ka moraalsele ebaõnnestumisele ("kantimise ja varastamise ja muu jamaga"). Valitsuse tegevust võrreldakse Rumeenia olukorraga ja peetakse riigi püsimajäämise ohustajaks.

Peamine vastane on peaminister ja valitsuskoalitsioon, keda süüdistatakse legitiimsuse puudumises ja poliitiliste kommete rikkumises. Kriitika on intensiivne, viidates valitsuse soovile opositsioon kõrvaldada ja Reformierakonna võimu ("ike") rahvale peale suruda. Kriitika on nii protseduuriline kui ka poliitiline, eriti riigi kulude ja Ukraina abistamise osas.

Peamine vastane on Reformierakond, keda süüdistatakse aastakümnete pikkuses Eesti ikestamises, vargustes ja riigiettevõtete põhjalaskmises. Sotsiaaldemokraate nimetatakse uuteks patuoinasteks ja valitsuskäki kaasategijateks. Kriitika on intensiivne, isiklik ja moraalselt hukkamõistev, süüdistades vastaseid kuritegelikus kantimises ja vastutusvõimetuses.